Feminismi koidik on ammu möödas. Igale poole, kuhu vaadata, on ees naised. Pagan! Mehi justkui polegi enam. Ametid, mida vaid sadakond aastat tagasi täitsid mehed - õpetajad, sekretärid, ametnikud, arhivaarid ja raamatukoguhoidjad, meedikud ja politseinikud – on nüüd vallutanud õrnema sugupoole esindajad. Kuid vaatamata naiselikkuse ja seksuaalse avatuse painajalikult kiirele progressile on Maarjamaa kaunitarid rahuldamata.

Kust ma võtan julguse midagi sellist väita?

Esiteks: Jälgides pisut raamatukogude ilukirjanduse laenutusstatistikat, võib julgelt üldistada, et üleminekuealised naised janunevad romantikast ja kirest pakatavate teoste järele. Samas pole tänavapildis naeratavad nägusid sugugi palju.

Teiseks: Iga foorum, iga naistekas (loe: naistele suunatud telesaade, ajakiri jne.) jahub sellest, kuidas end üles lüüa ja mehi ahvatleda. Räägitakse shoppingu-teraapiast ning püüeldakse nö „endorfiinide üledoosi“ järele aeroobikasaalides, kuid ikka pole tänavail märgata rahulolevaid nägusid.

Kolmandaks ja kõige usaldusväärseimaks põhjuseks, miks ma julgen nii väita on: Uurimistöö "Inim- ja intiimsuhete võrdlev uuring", mis valmis kevadel 2000, kuid ilmus trükis esimest korda kogumikus "Seksuaalsus Eestis". Haavio-Mannila tööst selgus, et eestlased on oma seksuaaleluga üldiselt vähem rahul kui rootslased ja soomlased. Kaks kolmandikku Eesti meestest ja 45 protsenti naistest, kel oli püsiv seksuaalpartner, soovisid oma partnersuhtes sagedamaid vahekordi, kui neil tegelikult oli.