fotod: Vida Press, Unsplash
Valus lahkuminek viis Laura* (32) üleöö hoopis teistsuguse elustiili juurde. Kättemaksuna alanud teekond muutis aga ta suhtumisi ja silmaringi.

“Ma tean, et paljud mõistavad mind seda lugedes hukka, aga minu jaoks oli see tee õnneni. Olime elu­kaaslasega koos seitse aastat. Midagi nagu otseselt valesti polnud, aga kõik justkui seisis. Tõin küll aeg-ajalt neid teemasid jutuks, aga ei ostnud me ühist kodu, ei abiellunud, ei kihlunud ja kaitsesime end laste eest. Ma olin valmis järgmisteks suurteks sammu­deks, aga polnud kindel, kas mu nii-öelda Eluarmastus ka kunagi valmis saab. Kõik olid aastaid öelnud, et kas sa siis ei tea, kuidas lapsi saadakse: jätad salaja pilli võtmata ja voilá! Aga mulle tundus see lihtsalt kohutav lahendus – kõigile. Nii mehele, lapsele kui ka mulle endale.

Ja siis... jäi ta vahele petmisega. See tegi nii kohutavalt haiget, sest ma juba natuke muretsesin oma viljakuse pärast – kas ma ikka jõuan kõik kolm soovitud last enne menopausi ära sünnitada. Viimases meeleheites pani ta ette abi­elluda ja lubas kohe lapse teha, aga... miski minus oli murdunud. See polnud ka lihtsalt viha või petetus. Ma sain aru, et siit ei tule kunagi midagi imelist ja me oleksime pidanud juba ammu lahku minema.

Järgnes kogu see tavaline pikast suhtest lahkumineku teema: väljakolimine, uue kodu otsimine, sisseseadmine, õhtud, ööd ja hommikud üksi; kõik võttis harjumist. Läksin küll ära kindla südamega, et tegin õigesti – ja olin oma otsuses kindel iga päev –, aga ikkagi on raske ja kurb, kui oled aastaid kõike koos ühe inimesega teinud. Ja tegu polnud ju ka lihtsalt lahku kasvamisega, vaid alandatuse tunne oli petmise tõttu veel lisaraskuseks.

Meres kalu veel?

Ja siis tiksus mul vanuseks ette 31 ja tundsin, et nüüd aitab südame ravimisest. Elu on lühike, naisterahva viljakus veelgi lühem. Panin Facebookis suhtestaatuseks “single”, kuulutasin kõigile sõpradele ja tuttavatele, et otsin kedagi, kellega kohtingule minna, ja hakkasin lahtiste silmadega ringi käima. Olin aastaid vallalistelt sõbrannadelt kuulnud, et võimatu on Eestis kedagi kohata, aga ma ei tea, kas mu latt oli madal või milles asi, aga ma ei ütleks, et mitte kedagi kohata polnud! Läksin alguses trenni, et end deitimiseks paremasse vormi saada (jah, pikk mugav paarielu oli ikka veidi pekki kasvatanud). Trennis kohtusin mitme sümpaatse noor­mehega, kellega sai mindud toredatele rattatrippidele ja muudele sportlikele koosviibimistele (täielik müüt, et spordiklubis ainult põmmpead või edvikud käivad!) ning hiljem ka kohtingule. Siis valisin juba raskemaid trenne, kus ongi mehi ehk isegi rohkem, ja ka jõusaalis hoidsin silmad lahti.