Küsimusele, kuidas, kellesse ja miks me armume, võib anda väga eri­nevaid vastuseid ja selle kohta leiab tuhandeid kirjatükke. Näiteks imago­teooria väidab, et valime oma partnereid lapsepõlves saadud hingehaavade järgi, aga mõned uuemad uuringud kinnitavad, et hoopis näo järgi, mis peaks meenutama meie vastassoost vanemat või meid ennast. Holistilise regressiooni terapeut Kaidi Laurusub, et igasugused äärmused on ohtlikud ja tavaline elu jääb alati kuhugi keskele. “Kuid armastuses ei taha me tavalist, tahame erilisust. Kardan, et armudes see meid justkui tababki — projitseerime kellelegi teisele oma unistuse olla väljavalitu.”

Mäletan, et olin just välis­maal ülikooliteed alustanud ja käes oli meie ülikoolilinnaku õppeaasta kõige esimene pidu, kuhu olid kokku tulnud pea kõik koolikaaslased maailma eri otstest. Kuna oli soe, istusime õues kivimüüril ja tutvusime üksteisega, kui mu pilk liikus kaugusesse… Siis märkasin Teda.