Migai Stefan/ Unsplash
Seksuoloog-psühhiaater Helgi Toomsalu meelest on liiga paljud naised võtnud üle mehelikud käitumismallid, kaotades ära iseenda.

Kui naiselikud me oleme?

See pole ainult Eesti naiste mure, et kipume võrdlema end meestega. Soovime olla sama edukad, läbilöögivõimelised ja tunnustatud. Samal ajal võime minna teise äärmusse, et väliselt võimalikult naiselikud välja näha. See aga ei muuda sügaval sisimas peituvaid väärtushinnanguid. Rääkisin väga sooja, emotsionaalse ja sõbraliku naisega, kes oli täiesti endast väljas, kuna oli tankinud kogemata vale bensiini. Küsisin, mis teda nii väga häirib. Kas ta usub, et mees oleks võinud teha samasuguse vea? Ta vastas: "Mitte iialgi!" See on üks pisike näide, kuidas naised võrdlevad end kogu aeg meestega, ilma et annaksid endale sellest aru.

Naised nõuavad endalt hakkamasaamist ka sellistes olukordades, kus võiksid hoopis küsida abi või jätta mõni asi tegemata. Kehitada õlgu ja öelda puhtnaiselikult: "Seekord siis sedapidi, sattus vale vedelik!" Ja kui olukord on lahendatud, siis lasta sel minna.

Kuidas saada teada, mida ma üldse vajan?

Kõigepealt tuleks loobuda igat sorti pseudoasjade võtmisest oma ellu. Lasta lahti kõigest sellest, mis ei valmista enam rõõmu. Kui koristan kodu ega taha enam mõne asja pealt tolmu pühkida, siis tuleks see ese ära kinkida või minema visata. Samamoodi töökoht, mis enam ei rõõmusta, ja oma aja ära elanud suhted.

Paljud naised on sättinud end pangalaenude ja muu sarnasega nii suurde oravarattasse, et tekib küsimus: millal nad siis elama hakkavad? Ühel päeval, kui laen saab makstud, võib selguda, et lapsed on vahepeal suureks kasvanud ning kõik, mida oleks justkui tahetud maailmale anda, on jäänud inimese sisse ja ta isegi ei tea, mis see on.