On järjekordne sume suveõhtu kesklinna lokaali terrassil. Päike paistab, kleidisabad lehvivad ning naeratused ei kao huulilt. Ja siis see juhtub. Pilgud kohtuvad, vahetatakse paar häbelikku naeratust ning kõlab esimene tere. Ülejäänu on juba teada: romantilised rattasõidud, jäätisesöömine ranna­promenaadil ja ratsutamine päikeseloojangusse.

Ma olen nii armunud!

Ilmselt pole tunne “ma ei maga, ma ei söö” tundmatu kellelegi meist. Kurk kuivab, kõhus lendab rohkem liblikaid kui kesksuvisel aasal ning pea on 24/7 pilvedes. Diagnoos on selge: raskekujuline armumine.

“Armudes käivitub organismis lausa keemia­labor,” ütleb suhtenõustaja Imbi Viiroknõustamiskeskusest Tark Süda. “Ameerika teadlane Helen Fisher, kes on uurinud armastuse biokeemiat, jagab tunde hormoonide mõju järgi kolmeks: iha, külgetõmme ja kiindumus. Iha etapis tunned, et keegi on sinu jaoks lummav. Testosteroon ja östrogeen aktiveeruvad ning panevad soovima kütkestava inimese lähedust. Külgetõmbe etapis on suurim mõju sellistel hormoonidel nagu dopamiin, adrenaliin ja serotoniin, mis võtavad ära söögiisu ja une, panevad südame pekslema, peopesad higistama ning suurendavad seksuaalsust. Emotsioonid tugevnevad, n-ö ohumärke ignoreeritakse ja mõte püsib kogu aeg armumise objektil – tahaks vaid koos olla.