Tinder ja teised kohtingurakendused: kas osav manipulatsioon südametega või võimalus leida tõeline armastus?

Tahaks midagi mängida... Kaarte, Tetrist, õnnemängu südametega? Kas tuntud kohtinguäpid, nagu Tinder, toimivad kui virtuaalsed armutohtrid või on nende eesmärgiks midagi muud kui pikk loor ja minifiguuridega kaunistatud vahukooretort?

Väidetavalt saab umbes kolmandik tänapäeva abi­eludest alguse veebisuhtlusest. Mis seal imestada – aega on alati vähe, seega kiirtoit, kiirmood ja kiired võimalused leida oma elu armastus, kas või reklaamipausi ajal, hambaid pestes või dressipükstes kodu­diivanil lesides – teevad võidu­käiku. Sirvin paremale, sirvin vasakule... karikakramäng uues kuues.

Tinistav Tinder

Tinderi, Bumble’i ja teiste sarnaste rakenduste toimimis­põhimõtet võrreldakse tihtipeale kasiino mängu­automaatidest saadava erutuse ja elevusega. Mõlema puhul kehtib teatud ennustamatus, mis lisab pinget – ma tean, et jackpot tuleb, aga millal...

Ehk sa sirvid ja sirvid, kuid hetk, mil tekib match, on saladus. Enamgi veel, isegi vestlust alustades ei saa sa päris kindel olla, millal laekub vastus või mitu uut “paarilist” tekib ajaga, mil rakendus kinni on. Rohkem põnevust kui hilisõhtuses trilleris!

Cambridge’i ülikooli doktori­õppe tudengi Rob Hendersoni sõnul tõstab selline teadmatus ajus “preemia” väärtust: “Ennusta­matus ja uudishimu hoiavad lõa otsas – eriti siis, kui eesmärgiks on tõepoolest leida armastust, mitte lühi­ajalist lõbu. Teadmine, et midagi head hakkab juhtuma, tekitab meis rohkem mõnu­tunnet kui hea asi ise.”

Ka telekanali HBO 2018. aastal valminud dokumentaal­filmis “Swiped: Hooking Up in the Digital Age” võrreldakse match’i saamist kiire, läbi keha tuhiseva adrenaliini­sööstuga, mis sarnaneb võidu­olukorras tuntavaga. Ja olles võidu­soonel, tahad ju edasi mängida. “Ennustamatud, kuid sagedased “auhinnad” on parim viis kedagi motiveerida,” ütleb Tinderi kaasasutaja Jonathan Badeen.

Kohtingurakendused on sageli isegi kujundatud samasugusel viisil kui mobiili- või videomängud – lõbusad ikoonid, värvilised nupud, süttivad tulukesed, särtsakad helid. Loomulikult on see teadlik otsus (isegi kui äpi teema on mängust kaugel), sest n-ö gamification kasutab oskuslikult ära seda­sama aju “premeerimise” piir­konda. Ja nõnda jäävadki suured tunded meelelahutuse varju...