Vidar Nordli-Mathisen/ Unsplash
Vähesed Katrini tänased tuttavad teavad, et viis aastat oma elust teenis ta leiba prostituudina. Nende aastate jooksul nägi Katrin Eesti elu ja naiste-meeste suhteid valguses, mille ta parema meelega maha vaikiks.

Naeran aeg-ajalt, et linnatuled mõjusid mulle halvasti. Elasin maal, olin pere ainuke laps, rikkad me ei olnud, aga millestki puudust ka ei tundnud. Olin 16, kui tulin üksinda Tallinna õppima. Siin oli tohutu melu – just oli avatud Stockmanni kaubamaja, tänavapilti tulid uued kallid autod, ilmusid klantsajakirjad, tekkisid ööklubid. Kogu see luksus ahvatles. Eriti veel sellist tüdrukut nagu mina, keda oli põhikooli ajal alati tõrjutud.

Olin 20, kui see otsus ühel hetkel tuli. Kool oli läbi saanud ja mõtlesin parasjagu, mis edasi. Olin õppinud kokaks, aga see oli mulle vale ala. Üks asi on olla peakokk, teine asi töötada päevast päeva abikokana. Päris raske töö ja väga väike palk.

Samal ajal oli mul just lõppenud suhe. See oli paras egolaks. Olin kutiga üle poole aasta koos, suhe oli ideaalses korras, kõik naersid, et nüüd on paariminek, ning siis tuli tüüp ühel päeval koju ja teatas, et meie teed lähevad lahku. Ei mingeid seletusi. See oli esimene ja viimane kord, kui mind maha jäeti. Pärast seda ma enam mehi enda hingele väga ligi ei lase. Kõige rohkem võib sulle haiget teha see, kes on kõige lähemal.