Kui ma südame põksudes kohale jõudsin, avas ukse minu poja lasteaiakaaslase ema. Tal oli seljas lahtiste hõlmadega lilla hommikumantel, mille vahelt piilusid paljad rinnad. Ta tervitas mind sundimatult, palus lahti riietuda ja elutuppa liikuda. “Me pole veel alustanud,” lisas ta. “Appi!” oigasin ma sisimas, aga taganeda polnud enam kuhugi.

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2011. aasta detsembrinumbris.

Jaga
Kommentaarid