Tekst: Anna Elisabeth Kaljuvee | Fotod: Krõõt Tarkmeel
Me näeme lavadel ja teleekraanil kaunilt jumestatud naisi, kuid selle loo jaoks võtsid saatejuhid Piret Järvis-Milder (34), Keili Sükijainen (27) ja teleprodutsent Triin Luhats (43) hoopis meigi maha. Siin on naiste mõtted ilust, jumestusest ja nende kooskõlast.

Milline oli teie päris esimene kokkupuude meigitoodetega?

Piret: Esimene kosmeetika­toode, mida mäletan ja mis mulle kindlasti väga korda läks, oli ema punane huulepulk, millega oli tore kõike ette­juhtuvat – nii ennast, nukke, väikest venda kui ka näiteks peegleid – kokku mäkerdada. Võib-olla saingi juba lapse­põlves punasest huulepulgast küllastuse, sest hilisemas elus pole ma eriti armastanud huuli värvida.

Keili: Eks ma võisin ilmselt esimeses-teises klassis ema kotis olnud huulepulkadele ligi pääseda ja muidugi tundus see maailm põnev! Samas ema on öelnud, et õnneks ma väga suur pätt ei olnud, seinu ja oma nägu kokku ei võõbanud. Mida ei saa ta aga praegu öelda mu nooremate õdede kohta…

Triin: Minu esimene kokkupuude oli ema kaudu, mäletan siiani tema parfüümi ja huulepulga lõhna. Ise aga käisin esimesest klassist peale teatriklassis ja juba seal tegime lavameiki. Meenub, kui mul esimest korda ripsmeid värviti... Karbi sees oli tume pasta, mis tehti märjaks ja kanti peale. Arvan, et kuna saime teatriklassis nii varakult kogemuse meigi- ja grimmi­toodetega, siis ei tulnud vara­ses teismeeas lihtsalt vajadust proovima ja katsetama hakata.

Mis vanuses hakkasite end ise regulaarselt jumestama ja kas keegi oli selles vallas ka teejuhiks?

Piret: Arvan, et millalgi põhikooli keskel hakkasin ripsmeid värvima. Inspi­reerusin sõbrannadest ja lasin kambavaimul end kaasa vedada. Kooliajal ma ennast tegelikult väga palju ei meiki­nudki, kasutuses oligi ainult ripsmetušš, hiljem lisandus silmapliiats. Vahepeal oli hästi moes just silma alumine laug pliiatsiga mustaks teha, nii nagu emo- ja gootibändides kombeks. Praegu tundub see üsna absurdne viis, kuidas end kaunistada. Hea, et must alalaug igapäevamoodi tagasi pole tulnud!

Keili: Regulaarselt hakkasin ennast värvima alles güm­naasiumis ja esialgu peamiselt ripsmeid. Istusin sageli ema kõrval, suu ammuli, ja vaata­sin, kuidas ta end valmis sätib. Eks sealt esimesed õpetus­sõnad ka tulid: mida vähem, seda parem, jumestus­kreem peab olema sinu naha tooni, laugudel käib tumedam toon välisnurka ja heledam sisse­poole, punase huulepulga jaoks on alati oma koht...

Triin: Teatriklassis sain juba varakult erinevaid meigi­kogemusi, aga igapäevaselt hakkasin end jumestama alles pärast keskkooli, põhi­vahenditeks ripsmetušš ja huule­palsam. 
Mul pole kunagi olnud halb näonahk, seega on puudunud ka vajadus paksude meigipõhjade järele.

Teie töö nõuab pidevat kokkupuudet lava- ja telemeigiga. Kas see on väsitav või vastupidi, tekitab elevust?

Piret: Mulle meeldib, kui keegi minuga tegeleb, ja mulle meeldib n-ö värvitud olek. Lisaks on enamik Eesti meika­reid hästi soojad ja armsad inimesed, kellega on hea jutus­tada, see muudab kogu lille­löömisprotsessi hästi mõnusaks. Mu lemmikmeikar on Mammu, kellega oleme juba 15 aastat koostööd teinud. Temaga kipu­vad jutud eriti hoogsaks, nii et meikimine võib lõpuks jube pikale venida. Lisaks saan jumestajatelt väärt nippe-nõuandeid. Usun, et abso­luutselt kõik mu meikimis­oskused on jumestajatelt tulnud!

Keili: Sõltub üritusest. Näi­teks igapäevane eetrimeik uudiste jaoks on üsna rutiinne tegevus ja seal ei tohi väga palju piiridega katsetada. Samas mõne suurema peo jaoks saab fantaasia valla lasta ja selliseid üritusi ootan alati suure põnevusega. Viimane kord, kui ma Kaia Triisa meigi­toolist lahkusin, oli mul nimekirjas seitse uut toodet, mida katse­tada. Ta on alati aus ja annab head nõu. Üks põnev asi, mida ta soovitas, oli selline, mida ma ise elus poest ei julgeks osta: Tarte kreemjas lauvärv, mis jääb väga efektselt sädelema ja mida on tegelikult väga lihtne hajutada just minu­sugusel mitteprofil. Palju parem variant kui puudervärv!

Triin: Minu töö on suures osas kaamerate taga. Seega iga päev mulle tele- või fotomeiki ei tehta. Küll aga näen seda kogu aeg kõrvalt. Olen ise loomult hästi arglik inimene, ehkki vaadates mu tööd, võiks tunduda vastupidi. Samas olen ka laisk. Kui ees ootab mõni tähtsam sündmus, kuid elu­tempo on nii töö kui ka kahe väikese lapsega tegelemise kõrvalt laes, siis on väga mõnus korraks aeg maha võtta ja lasta endale meik teha kellelgi teisel, kellelgi, keda usaldan. Nii saan ka teadmisi uute meigitoodete kohta ja õpin tehnikat, kuhu ja kuidas midagi kanda.

Kui palju meigite end vabadel päevadel, kui kaamerad pole teie poole pööratud?

Piret: Ma ikka meigin end tavapäevadel ka, vähemalt ripsmed värvin ära. Olen aastaid kasutanud Glo Skin Beauty mineraalset puuder­meigipõhja – kuna see on nii nahasõbralik ning eriti lihtsalt ja kiirelt pealekantav, käin hommikuti näo sellega üle. Ning kui juba pintseldamiseks läheb, siis sama firma valgust peegeldav põsepuna on samuti mu kauaaegne lemmik ja teeb jume tuhat korda värskemaks.

Keili: Kui kodus olen, siis ei viitsi ma midagi teha, aga kui on mujal toimetamist, siis meigin ikka. Suvisel ajal ja soojamaareisil proovin aga üldse mitte värvida, siis tulevad tedretäpid välja ja muud polegi vaja.

Triin: Vabal ajal ei meigi ma end peaaegu üldse. Põhi­vahenditeks on huulepalsam ja ripsmetušš. Küll aga pean olu­liseks naha korrapärast hooldust vastavalt ilma- ja keskkonna­oludele. Näiteks telestuudiote väga kuiva ja küllaltki tolmuse õhu tõttu kasutan selliseid meigi­tooteid, mis kaitsevad ja niisu­tavad nahka.

Kas tunnete end ilma meigita kuidagi teistmoodi kui meigiga?

Piret: Jah, ikka. Meigiga tunnen end ikkagi mõnu­samalt. Nii on kindel, et keegi ei tule küsima, kas ma tunnen end hästi, et jume on nii kahvatu, äkki olen haigeks jäänud. Tun­nen end meigiga enese­kindlamalt