Kui me ei oska armumis­tunnet juhtida, siis hakkab see juhtima meid. See on paradoks, milles võib end kaotada või hoopis leida. Tähtis on meeles pidada, et armumisel on oma hind. Eriti kui see juhtub hetkel, mil oled suhtes kellegi teisega.

Suvesuhe jalust mind lõi


Armumise üks eesmärke võib olla (ala)teadlik soov oma suhtes ja elus midagi muuta. See esitab olemasolevale liidule väljakutse. “Inimeses on peidus soov kogeda midagi muud. Kui hetk on käes, tundub see ootamatu, kuigi tegelikult oleme enda sees sellele juba salaja loa andnud,” räägib terapeut.

Võime armumisele vastu panna on inimeseti erinev. On paare, kellega seda ei juhtu kunagi (mõlemad panustavad ja on suhtega rahul), suhteid, kus seda tuleb harva ette (näiteks kui suhe on haava­tavas seisus), kui ka liite, kus põne­vaid olukordi luuakse teadlikult. “See tunne rahuldab inimesi. Mõned ütlevad seda ka partnerile, kuid enamasti armumisi varjatakse. On ka neid, kes täidavad sagedase armumisega sisemist tühjust. Nad vajavad pidevat erutust, et elul oleks tähendus. Ehk nad lihtsalt ei oska püsisuhtes lähedust luua.”

Keelatuna näida võiv armu­mine pole suhtele alati kahju­lik. On kergemaid ja lühi­ajalisemaid sähvatusi, mis ilmutavad end näiteks reisil. “Võib-olla selle inimesega ei kohtuta enam kunagi. Tema suhtes pole ootusi, vajadusi ega igatsust. Armumine toimub selles hetkes ja sel ei ole püsi­suhte seisukohalt tähendust. Need on kogemused, mis võivad mööduda sama kiirelt, kui tulid.”

Sellist tunnet saab enese ja oma suhte jaoks ära kasutada. “See on justkui ainult minu tunne, mis pole konkreetselt kellegagi seotud. Saan sellest inspiratsiooni, rõõmu ja elu­janu, mida soovin ka lähe­dastega jagada.”