Tekst: Kaidi R. | Fotod: Vida Press
Vägivallal on palju liike. Füüsilised vigastused paistavad välja, kuid salakaval emotsionaalne vägivald teeb vähemalt sama palju haiget. Kannatasin seda üle 12 aasta, lootes ikka, et mees muutub.

Olin siis 26, kui Markoga (tol ajal 31, nimi muude­tud, kuid toime­tusele teada – toim) kohtusime. Elasime samas linnas ja meie vahel oli selge keemia… Kuid kuna elasin veel oma lapse isaga koos, siis kohe meist paari ei saanud. Kuna mu mees oli aga alkoholi- ja hasart­mängu­sõltuvusega, siis otsustasin temast lahku minna. Tunnis­tan, et üksikemana oli keeru­line hakkama saada, ning Markost tekkis mõistev ja hooliv tugi. Ka Markol endal oli üks laps, nüüd juba täis­ealine, kelle kasvatamises ta ei ole suurt osalenud.

Meie suhe algas kirglikult. Tõmme teineteise poole oli tugev, seks hea. Otsisin ala­teadlikult toetust, lähedust ja turvatunnet. Olen ise keeru­lisest perest pärit, üksiku ja mitteteadlikuna vajasin nii väga enda kõrvale kedagi temasugust – ta tundus minu jaoks väga turvaline, tema lähedal oli nii mõnus ja hea olla. Tundus, et tema kaisus olen kaitstud kogu maailma halva eest. Ta oli heatahtlik, lõbus, lahke, abivalmis. Temas oli tõesti palju head.

Aga oli ka midagi hirmu­tavat... Ta oli alkohoolik ja olnud mitu aastat varguste eest vangis. Minus oli erinevaid tundeid – häbi tema eluviiside pärast, hirm alkoholismi pärast. Ma tahtsin väga temaga olla ja samas pelgasin seda. Püüdsin mõnda aega hoiduda püsisuhtest ja kooselust, aga ma ei suutnud ka ilma temata edasi minna. Lõpuks sai siiski võitu naiivne usk, et kuna ta armastab mind ju nii väga, siis lõpetab ta joomise ning tahab olla mulle hea mees ja mu väikesele tütrele, kes oli siis poolteiseaastane, armastav isa. Jah, muidugi.