Minu lahutuse lugu
Olin abielus 23 aastat, üle poole oma elust. Kohtusime ülikoolis, meil oli tormiline ja ilus algus. Tõeline “Tartu kevad”, kuigi tuttavaks saime pakasest paukuva veebruari tähistaevaöös. Enne kui sain teada tema nime, sain temalt süüa. Nagu loomariigis – märk, et oled isasele silma jäänud, on see, kui ta poetab sulle oma hammaste vahelt ühe pala. Selline hoolimine – nii minust kui ka lastest – kestis meie abielu viimaste minutiteni välja ja on alles veel nüüdki. Ta on praegu üks väheseid mehi, kellest ma siin maamuna peal tõeliselt lugu pean.
Kuidas minust sai klišee...
Elasime läbi kõik, mis ühes abielus ette tulla saab: laste sünni, koduotsingud, õnnehetked, tülitsemised, mõlema truudusemurdmised, lähedaste haigused-surmad, pulmad ja matused, sugulaste lõppematu kiusu, isegi tulekahju kodus.
Lahutus ja sellele järgnevad kolm kuud olid nagu tules põlemine, kohutavalt raske aeg. Pikka aega ei teadnud ma päris täpselt, miks me lahku läksime. Ta ütles, et tahab lahutust, sest ei armasta mind enam ning parem on lahku minna kui oodata, mil ühele meist jälle keegi teine tekib. Iseenesest ju aus soov. Alati tasub aga vaadata sõnade taha. Mõnikord väljendame sõnades tulevase elu võnkumisi… Mu süda pole kunagi valetanud. Olin hingepõhjani haavunud, sest minust sai lahutusega paugust naisteajakirjade klišee. 40ndates naine, kes jäetakse maha, vahetatakse välja. See tegi jubedalt haiget, ma lagunesin naisena täiesti koost, ja sellega tegelesin ma kõige kauem.
Hoia armastust, mis on sulle usaldatud