Kuidas minust sai klišee...

Elasime läbi kõik, mis ühes abielus ette tulla saab: laste sünni, koduotsingud, õnne­hetked, tülitsemised, mõlema truudusemurdmised, lähedaste haigused-surmad, pulmad ja matu­sed, sugulaste lõppematu kiusu, isegi tulekahju kodus.

Lahutus ja sellele järgnevad kolm kuud olid nagu tules põlemine, kohutavalt raske aeg. Pikka aega ei teadnud ma päris täpselt, miks me lahku läksime. Ta ütles, et tahab lahutust, sest ei armasta mind enam ning parem on lahku minna kui oodata, mil ühele meist jälle keegi teine tekib. Iseenesest ju aus soov. Alati tasub aga vaadata sõnade taha. Mõnikord väljen­dame sõnades tulevase elu võnkumisi… Mu süda pole kunagi valetanud. Olin hinge­põhjani haavunud, sest minust sai lahutusega paugust naiste­ajakirjade klišee. 40ndates naine, kes jäetakse maha, vahetatakse välja. See tegi jubedalt haiget, ma lagunesin naisena täiesti koost, ja sellega tegelesin ma kõige kauem.

Hoia armastust, mis on sulle usaldatud

Olen meie abielu ja ühtlasi ka iseenda kui naise peale palju mõelnud. Mõnda asja naised lihtsalt teha ei tohi, sest mehed ei andesta. Mitte et mehed oleksid uhked või kuidagi nimme ei annaks andeks, vaid nende ürgloomuses ei ole selleks vajalikke vahendeid – nad lihtsalt ei oska. Naine ei tohi oma meest petta teisega. Võid mõelda, et tegelikult ei tohiks kumbki ju mingeid sigadusi korraldada, ent elu ürgsemad reeglid räägivad teist juttu. Kui naine petab meest ja armub teisesse, lööb see mehe hinge igavesti verd tilkuva haava. Sa oled mehe reetnud. Põhimõtteliselt oled juba oma lahutus­paberitele alla kirjutanud.