Mida vähem sai sõbranna end kaitsta, seda räigemaks läksid solvangud. “Hull mõrd ja märatsev psühh olid vaid mõned väljendid, millega ta mind regulaarselt kostitas. Kui laps sai neli, läksin ära. Varem polnud jõudu.”

Teise sõbranna suhe muutus kardinaalselt hetkel, mil ta rasedaks jäi – varem tundus mees täiuslik. Esimene kord ründas ta naist verbaalselt siis, kui too oli rasedusiiveldusega voodis pikali. “Ma ei taibanud, et ta on parajasti üksildane. Kor­raga oli vaja klaarida kõik rääkimata teemad ja lahenda­mata kipitused, millest mul aimugi polnud. Mäletan selgelt, milline segadus mu sees valitses: kuidas ta ei taipa, et mul on nii halb olla, et ma ei suuda praegu tema emot­sioonidega tegeleda? Et ma just oksendasin oma sisikonna välja?” Edasi läks ainult hullemaks. Naine oli pidevalt milleski süüdi, küll mehe hooletusse jätmises, küll tujutsemises.

Kolmandal sõbrannal oli suhe endast palju vanema mehega. Kui ta jäi ootamatult rasedaks, peksis mees ta armutult läbi ning vägistas, sest tüdruk oli tantsinud peol teise mehega. Sõbranna tegi aborti ja jättis mehe maha, kuid läks siis tema juurde tagasi. Ja jäi jälle rasedaks. Mees peksis ta uuesti läbi, seekord juba erilist ettekäänet otsimata. Naine tegi teist korda aborti ja jättis perekonna toel mehe maha.

Varjatud vägivald


Kõik need naised küsivad endalt veel praegugi, mis juhtus. Miks ründasid neid mehed, keda nad liitlaseks ja sõbraks pidasid? Asjatundjatega kõneldes selgub, et need kolm näidet pole mingid erandid ning suur osa lähisuhte­vägivallast saabki alguse raseduse ajal. Tervelt 32% lapseootel eestlannadest on kogenud vaimset vägivalda, 20% füüsilist ja 6% seksuaalset. Samuti on uuringutest sel­gunud, et raseduse ajal vägi­vald naiste vastu üksnes suurenes.