Tekst: Elo Selirand | Fotod: Krõõt Tarkmeel, erakoguJumestus: Reet Härmat | Illustratsioon: Shutterstock
Miks abielluda? Sellele küsimusele oskab kõige paremini vastata naine, kes valdab tõelist püsisuhte punumise elukunsti.

Sorteerin vanu fotosid albumitesse. Era­kordselt palju pilte on pulmadest. Lisan mõne nime, kui peaksin pildil olevad noored ja õhevil inimesed ära tundma. Lauad on pikad, peigmeestel vunt­sid ja pruutidel parim soeng, mida võimaldas “9. mai” lakk. Tõesti huvitav, et nad andsid lakile nii mili­taarse nime, samas – ma ei tea ka midagi paremat, mis oleks selleks sobinud. Seda ilutoodet sai kasutada täpselt samade tegevuste juures nagu tänapäeval Makroflexi. Mustvalgetel piltidel olnud paarid on vananenud koos, enamasti on naised nüüd lesed.


Mida värvilisemaks lähevad fotod, seda raskem on anda peategelaste paari ühele või teisele poolele nimesid. Ikka on tegemist kas kellegi esimese, teise või kolmanda abi­kaasaga – neljanda oma tuleb mulle juba päris selgelt meelde.

Hoian käes üht oma lapsepõlve lemmik-pulma­kutset. Sellel oleva pruut­kleidiga võis võistelda ainult printsess Diana oma. Viie­aastase minu eluunistus oli lohistada vähemalt sama suurt sleppi mööda per-büroo treppi. Elus läks teisiti. Ülimoodsa taaskasutatud pulmakleidiga seisin ma küll ühe telesaate lõpuepisoodis ekraanil, aga see oli puhas visuaalkunst.

Kirjutan Messengeris Yllele. Just, tema nimi kirjutataksegi y-tähega. Nii olevat talle juba sügaval Nõukogude ajal passi kirjutatud. Küllap ikkagi siis sellega koos kuidagi kirjutati ka südamesse. Omapära ja eri­nevus. Ausalt öeldes pean mitu korda kontrollima, kas ikka õigele, sest tal on nii mitu perekonnanime olnud, et kipub segi minema, missugune parajasti kehtib. Samas – tuleb tunnistada, et ükski abielu ei ole olnud lühiajaline. Viimase sõlmimise järel sai Ylle 50. Tema perekonnanimi on praegu Tampere.