Anna, su looming tundub väga isiklik. Kuidas leidsid julguse sellega välja tulla?

Olen enda vastu aus, avatud laval ja elus. Kas peaksin muutuma ettevaatlikumaks…? Ma ei näe sel mõtet. See ongi mu päris elu, nii ilus ja kole, kui see on. Kuid kogemused on universaalsed, seetõttu julgengi rääkida enda omadest. Laval kannab mind lihtsalt metsik energia, oluline ja edasiviiv, selle tunde nimel teadsin, et pean jätma hirmu. Kummaline, et hea tunne kestab vähe, aga halb nõiub mind kauaks ära.

Mida sa elus viimati õppisid?

Mõtlen viimasel ajal tihti, et ei taha mitte kedagi hukka mõista. Püüan mõista. Ini­meste erisust tuleks pigem tunnustada, võtta neid, nagu nad hetkes on. Varem juhtus nii mõnigi kord, et andsin hinnanguid, aga seesama hinnang pöördus mu vastu, tuli tagasi ja lõi vastu nägu.

Videos “Thunder” näeme sind paindumas, sirutumas, tormlemas sisendusjõuliste rütmide saatel, see on kui pöörane kalligraafia inimettekandes.

Mu esimene mõte oli teha video tantsu sees hullumisest, asjade endast välja saamisest. Aga lugu võttis teise pöörde ja sõitsime koos operaator Jekaterina Abramova ja stilist Kärt Hammerigafilmima hoopis Küprosele. Pilt, mille sealt saime, oli kaunis, kuid Jekaterina ütles: anna andeks, aga mul on tunne, et see pilt ei räägi “Thunderiga” ühist keelt. Olin temaga nõus. Talle tuli mõte võtta video üles hoopis blackbox’is ja tegelikult jõudsime mu algse idee juurde tagasi.

See oli väljakutseid täis päev, eneseväljendus puhta usu pealt, ma ei olnud ennast viis aastat korralikult liigutanud. Tantsimine oli nii tähtis osa minu elust, aga katkes päeva­pealt, kui lõpetasin keskkooli. Ma olen palju rääkinud oma isast, kes on mind mõjutanud muusikaliselt, kuid video on pühendatud puhtalt mu emale, endisele iluvõimlejale ja tantsijale. Tema perekonna­nimi on Torm – ja video oma “Thunder”, mõistad kokku­langevust? Mul tuleb praegugi emotsioon peale… Pole olu­lisemat kui pere toetus, see, mida ema ja isa on öelnud – mitte minu kui nende lapse, vaid artisti kohta. Võimas tunne.