Elust vaimustunud

Vabakutseline näitleja Karl Robert Saaremäe (27) tõdeb, et on aina rohkem jõudmas valguseni iseenda sees. See on soe, jaatav, elu usaldav.

“Muidugi tuleb ette tume­damaid hetki, mil tundub, et sa ei kuulu kuhugi,” ütleb Karl Robert. “Tuleb kuulu­da endale. Enese kindlus – just niimoodi lahku kirju­tatuna – on tegelikult ainuke koht, kus saad end hästi tunda.”

On pikk ja väga soe pärast­lõuna, mis algab autosõiduga, peegli küljes liikumise taktis kõlkumas sulgede ja kristalli­dega ripats. Tagumised istmed on välja tõstetud, et ringi ränna­tes puhkehetkel madratsitel lamada ja kitarri mängida. Kulge­­me edasi taluõuele, kus metsiku­võitu välimusega kass Rossu ehk Rosencrantz hüppab lauale, oranži astelpajumee ja teetasside vahele, Karl Robert toob välja märkmiku oma joonis­­tusega ning Kahlil Gibrani “Prohveti”. Vaid paar minutit kütavad närvi, kui õhtusele eten­dusele sõitma asudes tundu­vad auto­võtmed äkki haihtunud (“Udumäe kuningas, Uuu-duu-mäeee kuu-nin-gaas,” laulab ta asjades tuuseldades). Ning päike tuleb alla laiadel põldudel Kuke­noosi küüni taga, kus Ugala trupp mängib tükki “Etturid”. Liiga hull, et olla tõsi, kuid metsa­vendade punkrist tundub saali levivat puhast piirituselõhna.

Karl Robert mõjub nagu kohalik Tom Hiddleston. Aga kui laialt naeratab – ja ta teeb seda tihti, hambad on ilusad –, meenutab väga oma ema, näitleja Tiina Mälbergi. Piisab märksõnast ja ta võib maha pidada pikemat sorti monoloogi. Öeldut toetab alati mõni temaga juhtunud lugu.