Foto: Krõõt Tarkmeel
Me õpime gümnaasiumis seda, mis on rakkude pooldumisel tekkivate faaside nimetused, aga mitte keegi ei valmista meid ette lapsevanemaks olemiseks.

Kõik ajakirjandustudengid saadetakse esimesel aastal uudistepraktikale maakonnalehte. Kui minul esimene praktikasuvi kätte jõudis, läksin hoopis Eesti Televisiooni. “Aktuaalsesse kaamerasse”. Mind isegi väga ei huvitanud, et põristan r-tähte ja et olin elus vaid ühe teleuudise teinud.

Esimesel praktikapäeval küsis päevatoimetaja Ants minult: kui sa suureks kasvad, siis kelleks sa saada tahad? Olin 19aastane, ajakirjanduse esmakursuslane, teinud aastaid koolilehte, käinud Budapestis noorte ajakirjanike suvekoolis, koolitasin koolilehetegijaid ning teadsin täpselt, mida ma tahan. “Ma tahan saada emaks,” ütlesin talle. Täpselt kümme aastat hiljem saingi emaks ning nüüd olen lausa nelja lapse täieõiguslik omanik. Kas see oligi see, millest ma olin eluaeg unistanud? Ei ja veel kord ei!

Me õpime gümnaasiumis seda, mis on rakkude pooldumisel tekkivate faaside nimetused, meilt nõutakse, et me teaksime peast, mis aastal sündis Eugen Kapp, ning nutikamad meist oskavad isegi integraaliga võrrandeid lahendada, aga MITTE KEEGI ei valmista meid ette lapsevanemaks olemiseks.

Kui mu tütar sai kaheseks, algas tal “kohutava kahese” periood. See tähendas, et igal hommikul haarasin ta kaenlasse ja tõstsin röökiva plika üle lastehoiu ukse. Uksel tabas teda totaalne muutumine ning preilist sai printsesside printsess, kes sõi noa ja kahvliga, läks ise poti peale ega jonninud kunagi. Ta jonnis ainult emaga. Iga jumala päev.