Ilu ja innustus

Esitasime Eesti parimatele illustraatoritele välja­kutse: visandada iseennast. Nad joonistasid. Ning rääkisid, mis neid loominguliselt lõkendama paneb.

Põhjamaise võnkega Marju Tammik (46)

“Püüan eluga kursis olla. Looming saab alguse minu seest ja asjad, mis mind puudutavad, jõuavad ka mu kunsti. Kui alus­tan uut tööd, kogun tohutul hulgal pildikesi, värvi­kombinatsioone, ekraani­tõmmiseid, sodin märkmiku­lehtedele. See on mõnus osa tööst, nagu paksus värvilises udus kobamine. Kui mul on piisavalt – enamasti muidugi liigagi – materjali kogunenud, hakkan ühel hetkel piirjooni tajuma. Mõte saab selgemaks. Võib-olla on see inspi­ratsioon? Hetk, kui leian õige võtme või tooni, leiutan uue keele.

Tähtaeg võib olla päris inspireeriv. Kui seda pole, pean lihtsalt kusagilt pihta hakkama. Varuma piisavalt paberit, värve, šokolaadi. Kontrollima, et lemmikpintsel poleks karvaseks muutunud, muusika sobiks, kohv oleks õige temperatuuriga. Jube lihtne on asendus­tegevuste küüsi langeda, näiteks minna uut pintslit ostma. Kui suudan kiusatusi vältida, hakkab asi edenema. Kui mõte üldse ei liigu, siis pikutan ja laisklen või lähen koeraga jalutama. Mõnikord on täitsa inspireeriv joonistustest eemal olla.”

Humoorikas Anu Samarüütel (53)

“Mulle meeldib sõna “inspiratsioon”. See tuleb ladina juurest ja tähendab Looja hingust, mis kedagi või midagi elustab. Mind on aastaid inspireerinud 14. ja 15. sajandi kunst, keskaegsed alkeemilised ja müstilised gravüürid ning ikoonid; teisalt aga graafiline disain alates 1950. aastatest tänapäevani.

Kui olin väike, veeretasid mu vanemad põrandale lahti vanu tapeedirulle, millele sain joonistada nii palju, kui süda lustis. Umbes kuueaastaselt hakkasin käima kunstiringis. Juhendaja hankis meile orava­karvadest profipintslid, mida sai ainult spetsiaalse loaga kunstnike liidu poest. On üli­oluline, et lapsed saaksid kasutada algusest peale parimaid töövahendeid.

Inspiratsiooni saab esile kutsuda, tehes sellele ruumi. Keeran mõneks ajaks kinni kõik mõtted ja helid, vajadusel kasutan kõrvatroppe. Kui meel on puhas, asun tegutsema: sean valmis tööriistad ja hakkan sketše tegema või värvilisest paberist kujundeid lõikama ning neid laual sättima nii ja naa. Ühesõnaga: ma mängin. Lasen värvidel ja kujunditel tulla ja minna ning ühel hetkel avastan, et mingi kombinatsioon või joon tundub põnev. Siis hakkan rada pidi lihtsalt edasi minema.”

Õrn Kätlin Kaljuvee (37)

“Mind inspireerib maailm iseeneses, selle värvid, lõhnad, helid ja mustrid. Armastan salaja käia loodust maalimas; neid hetki, mil istun mere ääres ja vaatan, kui kiiresti kõik muutub: liikumised, toonid, pinnad. Seda tunnet on raske fotol tabada. Minu jaoks kannavad seda paremini edasi maalimine ja joonistamine.”

Šikilt minimalistlik Kati Stimmer (28)

“Minu inspiratsiooni koonduspunktiks on sageli olnud teised inimesed – köitvad, tiivustavad, ilusad hinged. Üksikud on mõjutanud mu pildikeelt teadlikult, nagu näiteks mu imeline moeillustratsiooni õppejõud Anu Samarüütel, kes aitas mul kujundada isikliku stiili põhiolemust. Paljud on seda teinud, aga endale teadmatult ja vaikselt. Mõnikord on mõni sõber lihtsalt nii paeluv, et tekitab vastupandamatu soovi teda enda võtmes jäädvustada. Teinekord jälle teeb mõni fotograaf nii inspireerivaid pilte, et kohe kutsub seda tunnet edasi andma. Ja vahel on mõni tellija nii vaimustav, et paneb sind ennast ületama. Viimaste hulgas oleks patt mitte mainida Kriss Soonikut, tänu kellele olen loonud palju niisugust, millest ma ei uskunud, et see minus peidus on. Igaühele neist võlgnen tänu, sest nad on osa minu loomingulisest teekonnast, mis on olnud üks tuus seiklus.” 

Hüperrealistlik ja pöörane Britt Samoson (37)

“Olen joonistanud niikaua, kui end mäletan. Olin üksik laps. Pliiats ja paber olid mu esimene sõprus ja suhe. Kui mu käega peaks midagi juhtuma – loodan muidugi, et ei juhtu –, hakkaksin ilmselt joonistama varvaste abil! Joonistamine on mu põhiolemus. Allkirja harjutasin väiksest peale, tahtsin, et see näeks boss välja.

Minu asjad võtavad aega, ma ei ole võimeline tegema poolkõvalt ega lohakalt. Olen õudselt enesekriitiline, miski ei tundu piisavalt hea. Praegu olen mattunud tellimustööde alla, muidugi panen ennast palju nende sisse, aga see ei ole looming, mis tuleb päris minu seest. Iga natukese aja tagant tunnen, et nüüd peaks hakkama tegema oma asja. Ses mõttes mulle meeldivad tähtajad, keegi ütleb: näitus tuleb, kas osaled? Teisalt on puhas “ingli puudutus” ka tore. Lähen loodusesse, viskan samblale pikali, kuulan oja vulinat ja puhastun. Praegu pakuvad mulle inspiratsiooni heledad Kreeka-Rooma kujud, büstid, reljeefid ja karniisid. Vanad asjad meeldivad, tassin sekkaritest kräppi koju, tahan seda päästa ja restaureerida.”