“Ema, ma hakkan juutuuberiks!”

2010. aastal, Facebooki-ajastu alguses, tuli Ameerikas alguse saanud e-pood Amazon välja ideega, kuidas tavainimesi brändidega siduda – tarbijal võimaldati näha, mida on ostnud tema sõbrad ja sugu­lased. Tarbijakäitumise uurin­gudki näitavad, et sõbra soovitus mõjutab ostuotsust rohkem kui mis tahes reklaam. Sellel fenomenil põhineb ka kogu influencer’ite kultuur. Tuntud nägu, olgu ta siis staar, sportlane või blogija, on justkui meie sõber, kes näitab pealt­näha glamuurse elu telgi­taguseid, kutsub meid oma koju ja tegemistele kaasa elama. Kõike, mida tema tarbib, tahame tarbida ka meie.

Beyoncé ja Kardashianide – kellele moemajad saadavad oma uutest kollektsioonidest kingi­tusi – elustiili ei saa me ka parima tahtmise juures matki­da, näeme seda siis sotsiaalmeediast või mitte. Lisaks on teada, et rahvus­vahelistel kuulsustel on suured meeskonnad ja turundus­­koostööd, mille eest nad tohutuid rahasummasid saavad, mis kõigutab nende usaldusväärsust kõneisikutena. Tänu 2000ndatel populaarseks saanud blogindusele on nüüd ka n-ö tavalisel inimesel või­malus arvamusliidriks tõusta. 2005. aastal luges blogisid 32 miljonit ameeriklast. Ajalehe New York Times sõnul said moeblogid, kelle asu­tajatest on saanud rahvus­vahelistel moenädalatel esireas istujad, hoo sisse 2007. aastal.

Milano juuratudeng Chiara Ferragni asutas 2009. aastal blogi The Blonde Salad, milles ta dokumenteeris oma iga­päevastiili. Nüüdseks on tal Instagramis jälgijaid üle 15 miljoni, tema veeb kogub iga päev üle 14 miljoni külastuse. Tal on ka oma bränd ning rohkem kui 20 inimesest koosnev meeskond. Chiara pulmadeks disainiti Diori moemajas kaks kleiti.