Kolm nippi, kuidas leida õige mees
Olen väsinud kuulamast hala, et elu pole elamist väärt, sest kõik normaalsed mehed on juba hõivatud. Sõbrannad keelduvad õhtul välja tulemast ja kuulutavad, et ööklubi on viimane koht, kus normaalset meest kohata.
Mina aga arvan, et möödas on need ajad, kui prints saabus valgel hobusel ning üheskoos kapati vastu päikeseloojangule. Ja isegi need ajad, kui kursavend su teise kursuse lõpuks ära kosis. Tänapäeval on nii, et kui sa ise õigel ajal õiget meest ära ei võta, siis on hiljem patt nuriseda, et elu sai otsa, kuid armastust polnudki.
Hilisel õhtutunnil piidlesin üht huvitavat meest, kes minu lähedal baarileti ääres istus. Kui mul ühtki head tutvumispõhjust pähe ei tule, siis tavaliselt improviseerin. “Su naine maksab mulle,” ütlesin mehele, teadmata, kas tal üldse elukaaslane on. “Et ma hoiaksin sul nendel õhtutel silma peal, kui sa ilma temata väljas käid.” Tundus, et mu vestluspartner oli segaduses ning vaagis parasjagu, kas ta räägib mõne poolearulisega või on tõesti tema enda naine armukadedusest mõistust kaotamas.
Samas ei vaielnud mees vastu, kui ta oma autosse juhatasin ja koju sõidutasin. Maja ees tekkis hetk vaikust ning oli aru saada, et mees juurdleb, kas naise palgatud järelevaatajat on paslik väikesele kohvile kutsuda. Ta võttis riski. Selgus, et tal ongi elukaaslane, kes oli mõneks ajaks ära sõitnud. Härra osutus igati toredaks vestluskaaslaseks, kellega jutustasime hommikutundideni, ning meist said head sõbrad. Suhtleme seniajani.
Teine tees, mida kõik vallalised kordavad, on see, et netist püsisuhet ei leia. Aga võta näpust, ühe minu sõbranna pilti kommenteeris Rate’is keegi sümpaatne noormees. Sõbranna kirjutas vastu ning pärast mõneajalist kirjasõprust said nad kokku. Neli aastat hiljem on nad õnnelikult abielus, vahva poisi vanemad ja nende elu on ilusam kui eales varem.
