Ent õnneks on ka kontosid, mis tõsimeeli kosutavad ja muudavad päeva paremaks: süvendavad naerukurde, panevad uskuma Nike igihaljasse sloganisse (“Sa saad hakkama”) ning ärgitavad mõtet, et elu on tegelikult päris ilus. Siin on neist kolm.

@gerdalaura tantsib tunnetega

Kui sul on tunne, et su süda on kui poksikott, mis pärast korralikku madinat on purunenud algosakesteks, ja keegi ei suuda mõõta valu, mida sa läbi elad, siis Gerda Laura Liiv mõistab. Ta valab nõelavad sõnad, purunenud unistused, kibedad pisarad, kõrvetavad kahtlused ja südame põrgupiinad oskuslikult sõnadeks ning põimib need lühikesteks luuletusteks, mis mõjuvad virtuaalse palsamina haavadele. Kosutav on teada, et tunded, tõusud ja mõõnad on universaalsed.

Mis ajendas sind looma Instagrami kontot, kus jagad (tõenäoliselt) ise läbi elatud kurbust terve maailmaga?

See ei olnud tegelikult minu mõte, sest minus oli – ja on kergelt siiani – meeletu loomehäbelikkus. Minu elus oli inimene, kellega ma puhtjuhuslikult jagasin eelmisel aastal enda kirjutatut, ja tema leidis, et minu luuletustes on väärtus, mida paljud oskaksid hinnata, ning utsitas mind pikalt takka neid Instagrami postitama.

Ilma tema idee ja pideva julgustuseta poleks minu luuletused arvatavasti kunagi ilmavalgust näinud, sest see nõudis tohutut eneseületamist. Seda, et ma kirjutan, teadis vaid käputäis inimesi, seega algatuseks pidin pereliikmetele ja sõpradele rääkima, et olen aastaid kirjutanud ning sooviksin ka laiemalt oma mõtteid jagada.

Kindlust, et iganädalane postitamine on õige, pakuvad mulle kõik need võhivõõrad inimesed, kes mulle on kirjutanud. See soojus ja tänutunne, mis nende tagasisidet lugedes sisse jääb, on kõige armsam embus, mida kogenud olen.

Kas vahel pole tunnet, et see on liiga isiklik? Või et mis siis, kui keegi iseennast neis ridades ära tunneb?

Luule, mida postitan, ei ole minu elus enam emotsionaalselt aktuaalne – nii palju privaatsust ma enesele pakun, sest muidu ma tõesti koorin end sõnadega väga paljaks. Kirjapanemise ja postitamise vahele jääb mitu kuud.

Teen vahetevahel ka telgitaguste nädalaid, kus seletan postitatud luuletusi lahti ning jagan, mis nende taga tegelikult peidus on.

Hirmu, et keegi end minu ridades ära tunneb, ei ole, sest paljude luuletustega puudub mul isiklik seos – olen saanud lihtsalt midagi vaadates või kuulates inspiratsioonisööstu ja siis emotsiooni ajel sõnad ritta seadnud.

Küll aga on minu käest tihtipeale küsitud, kuidas julgen nii avalikult valutada, mis mind omakorda paneb mõtlema – kas (südame)valu on tabu?

Millal sa kirjutad: kas istud maha ja mõtled, et nii, täna pean tegema postituse, või siis, kui looming n-ö tabab – olgu see siis bussis või jooksurajal?

Kirjutan peaaegu iga päev ja peaaegu alati väsinuna, sest siis tundub igasugune mõte ja emotsioon eriti raske kanda. Nii juhtub üsna sageli, et kirjutan Tallinna ühistranspordis ja uinumisele eelneval paaril minutil.