Triin Ruubel-Lilleberg Foto: Krõõt Tarkmeel
Viiuldaja Triin Ruubel-Lilleberg (30) mõjub nagu täiuslik poognatõmme, sire, terav, puhas, ilus. Mitte looridesse mähitud keelpillihaldjas, vaid üleni elus noor naine, kelle kiiretest vaimukatest repliikidest tahaks aplalt kinni haarata.

Triin, sul on kodus pisike poeg Paul, veebruarikuus soleerisid sa viiulikontserdil. Kuidas sa jaksasid?


Mõni muusik läheb juba ühe kuu vanuse beebi kõrvalt lavale, ma olen pehmo oma kuuekuusega! Kontserdihommikul jalutasin vankriga ja nutsin väsimusest. Kell 18.45 lõpetas laps söömise ja jäi magama, mees asus unevalvesse, panin kleidi selga ja jooksin üle tänava kontserdimajja. Laval märkasin, et randmel on natuke beebikakat. Olen seni väga vähe tööd teinud, ainult kaks projekti alates Pauli sünnist. Harjutan siis, kui ta magab või vanaisa temaga õues jalutab.

Sa oled Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri esimene viiul ja kontsertmeister. Millal tagasi tööle lähed?


Arvasin, et laps sünnib ja jätkan tööelu poole aasta pärast paindliku graafikuga. Aga praegu soovin olla kodus, kasvamise juures sügiseni. Ma ei ole kunagi tahtnud üheltki peolt liiga vara ära minna. See pidu on teistsugune, palju raskem on lahkuda, kogu aeg juhtub midagi enneolematut.

Nagu paljudel süvamuusikaga tegelevatel inimestel, asub ka sinu ajend muusikalises kodus.


Jah, mu ema on pianist, klaveriõpetaja ja kontsertmeister. Mina ja mu kaksikõde Kärt käisime temaga konservatooriumis tihti kaasas, kuid me ei olnud sugugi sellised lapsed, et istuks muusika lummuses märgade silmadega. Kord ema esinemise ajal jooksime õega lavale, üks palus, et pane mu kingapaelad kinni, ja teine nõudis, et lähme koju. Igatahes kontsert katkestati ning meile otsiti värvipliiatsid ja paber... Aga tõesti, muusikasse tulek oli loomulik, mul oli lihtne: jah, see ongi mu ülejäänud elu.

Sa ütlesid tulek, mitte minek – kõlab märgiliselt. Kuidas edasi läks?


Kuna see oli otsustatud, ei viitsinud ma viienda klassini eriti vaeva näha. Ei olnud niisugust maagiat, et siis ta võttis viiuli ja aeg seiskus. Pigem sain kogu aeg õiendada, miks ma ei ole harjutanud. Kui kolmandas klassis esinesin, ütles keegi mu õpetajale, et „sellest Triin Ruubelist küll asja ei saa”... Tavaliselt loetakse üles inimese saavutused, aga tegelikult võiks kirja panna just selle, mis on läinud valesti või olnud raske. Muusikute elulood kavalehtedel loovad pildi õnnestumiste jadast, aga nende vahel on sama palju või isegi rohkem rabelemist. Noortele, kes mõtlevad, et löövad välismaal ukse jalaga lahti, peaks rääkima ka sellest, kuidas aeg-ajalt tuleb süüa praetud riisi sibulaga.

Tõsi, oleme tihtipeale selle pildi kütkes, mille tahame endast teistele jätta.


Jah, ohtlik, kui üritad ennast ja teisi kogu aeg milleski veenda. Tekivad lood, mida sulle meeldib enda kohta rääkida, ja pilt, mida ihaldad endast näha. Abiks on, kui lased loodud kuvandist lahti, vaatad ausalt ennast eemalt, õpid tundma ja teed järeldused. Ma kustutasin oma Instagrami konto ära. Sotsiaalmeedia viib reaalsusest kaugele igasugustel tasanditel. Mõtled, ah, mul on piisavalt aju, et mitte lasta ennast mõjutada! Aga ei ole. Üksvahe oli mul siiski Instast abi, poolaastal Saksamaal, mis ei olnud helgeimate killast. Tegin kinnise konto, vaatasin oma pilte ja sain end veenda, et mul on ju jumala äge elu.