Ratas, vana nõukaaegne võidukas, kindlasti mõjutab seda. Ma pole see, kes lilled korvikeses ringi sõidab, pigem meeldib sportlik stiil. Lapsena olin poisilik ja Facebookis olengi mees, kontot tehes sattus nii ja ma ei viitsinud parandada. Kuid ka rattaga sõites võib olla seksikas! Pärast emakssaamist kartsin muutuda mamsliks; mu lapseootuse ajal tuli jõuliselt moodi Skandinaavia teema ja ka mu toonases kollektsioonis olid kandilised ürbid. Pärast Oskari sündi aga tekkis tunne, et nüüd vist lõpuks olen päris naine; hakkasin igatsema taljet ja ostsin sekkarist sipelga­pihaga Joopi teksad, millega elukaaslast algul võib-olla ehmatasin. See ei tähenda, et ma iial hõlsti ei kanna. Pühapäeviti ei viitsiks küll olla mukitud mimm! Kodus on mu lemmik­rõivaese väljaveninud spordisokid, mille pärast mees mind narrib, et mm, moeinimene!

Sinu signatuurstiili moodustavad…

Mul on lihtsam öelda, mis mu signatuurstiil ei ole – daam Chaneli kotikesega! Mulle on oluline, et riietus poleks ebamugav. Ja see tuleb välja kanda. Kui sa juba paned avara dekoltee, siis olgu kafuck yeah! tunne, mitte et poed nurka. Mulle meeldib miksida sportlikku glamuuriga: kasukas ja tossud või nokkmüts kleidiga, siis ei ole liiga preili.

Mida on su riidekapis kõige rohkem?

T-särke. Sahtel ei lähe enam kinni. Peaks inventuuri tegema.

Millised on su töö- ja peoriided?

Tööriieteks on mul kindlad komplektid, sest kui teen stilistikat, siis tahan olla nähtamatu.

Pean nende riietega saama tõsta, kükitada, kallutada. Peoriiete juurde kuulub mul enamasti kasukas. Ühest peopaigast külma ilmaga teise liikudes on lihtne saada kopsupõletik, aga kui pealmine kiht on ülisoe, võib selle all olla ka õhuke kleiditirakas. Valge kasukas on ise minu juurde saabunud, tädi Helgi suri ja võtsin selle ta kapist mälestuseks; seemisnahkse ostsin ühe kaubitseja käest Notting Hillist.