Mees ja beebi
“Teil on noore ema selg,” lausus massöör, kui oli käed üle mu selja lasknud. Pean tunnistama, et mõned aastad tagasi oleksin selle peale ette kujutanud noore ema kaunist, sihvakat ja voolujoonelist selga. Nüüd, 42aastasena, olles veetnud pea pool aastat isapuhkusel, mõistsin, mis on noore ema selg. Imelikul kombel tundsin väikest uhkust, kui teatasin massöörile, et ma olengi “noor ema”. Ei tundnud, et olen pehmo, kuna tean nüüd ka omast kogemusest, et noored emad on kõike muud kui pehmod.
Aastane laps ühel käel ja teisega samal ajal igapäevatoimetusi teha ei ole lihtne ka minusugusele keskmisest suuremale mehele. Olen avastanud, miks naistel on nii ilusad puusad – puusa peale saab toetada lapse. Meeste keha ei ole nõnda loodud ja tavaliselt katab isegi olemasolevat puusakonti minuealistel täissaledatel meestel polstrikiht.
Ühe asja tahan veel kohe alguses ära õiendada. Nimelt sõnu “emapuhkus” ja “isapuhkus” ei tohiks kasutada, kuna tegu on kõige muu kui puhkusega. Vanemahüvitisega kodus olemine on kindlasti puhkus näiteks kontoritööst, kuid nõuab tihti oluliselt suuremat ja intensiivsemat panustamist kui töö kaheksast viieni.
Keeruline lihtne otsus
Kuidas ma jõudsin oma kolmanda lapsega noore ema seljani? Olin võtnud vastu teadliku otsuse, et kui saan 40aastaseks, siis pean tegema elus pöörde.
Paljudele tuli üllatuseks, kui kaks aastat tagasi – olles erakonna esimees ja kaitseminister – lahkusin aktiivsest tipp-poliitikast. Keegi mind selleks ei sundinud. 16 aastat poliitilist karjääri oli läinud ülesmäge ning pakkunud eneseteostust keerulises valdkonnas. Poliitika on kompromisside kunst. Küsimus aga on, kui kaugele kompromissidega minna, et iseendaga vastuollu ei satuks.
