Päev tulipunktis
Kell 8.55, riigikogu
Oleme Kaja Kallase nõuniku Sten Laansooga kokku leppinud, et kohtume kell 9. Saan uksel politseiniku käest külalise kaardi ja läbin majja pääsemiseks turvakontrolli. Minu ees on meesterahvas kolimisfirmast, kes peab turvaväravatest kaks korda läbi minema. Mõne minutiga olen siiski ka mina majas sees.
“Läks kiiresti, mõnikord võtab see ikka palju rohkem aega,” ütleb mulle vastu tulnud nõunik.
Läheme Reformierakonna fraktsiooni, mis asub kolmandal korrusel. Majas on veel vaikne, pidigi hommikuti olema. Koridorid meenutavad labürinti. Riigikogus on igal fraktsioonil oma nõupidamisteruum ja fraktsioonijuhil oma kabinet. Just seal, kinniste uste taga käib juba strateegiakoosolek. Mulle pakutakse nõupidamisteruumis istet, nõunikud vaatavad hommikusi ajalehti läbi.
Kell 9.19 koputab nõunik uksele ja Kaja väljub. Koosolek jätkub ilma temata. Ta näeb suurepärane välja, mitte miski ei viita, et ta oleks kell neli hommikul tõusnud, et kirjutada oma kõnest seitsmes versioon. Küsimusele, kuidas läheb, vastab ta, et hästi. “Olen võitlusvalmis!”
Aja kokkuhoiu mõttes võtame istet kohe siinsamas. Jutu taustal kogunetakse koosolekule: Vilja Savisaar, Siim Kallas, Eerik-Niiles Kross, Kristina Šmigun…
Kas te oskasite pärast valimiste ülekaalukat võitmist arvata, et teil tuleb pidada selline kõne?
“Ei, kindlasti ei osanud, aga samas ütlesin ka pärast valimiste võitmist intervjuudes, et ma ei ole veel peaminister. Kõik hakkasid kohe rääkima, et olen uus peaminister, mina ütlesin, et veel ei ole. Tuleb moodustada koalitsioon ja olla see, kes saab koalitsiooni kokku. Teadsin, et selleks tuleb suuri pingutusi teha, uskusin, et läbirääkimised on rasked. Mida ma tol hetkel ei teadnud, oli see, et poisid tahavad meile kindlasti ära teha ja meid soovitakse igal juhul välja jätta.”
Kui heaks kõnepidajaks end peate?
