Praegu olen heas vormis, vist elu parimas siiani. Ometi mõjutab rasedus keha väga tugevalt ning mitte ju väga ammu sünnitasin kaks last (Lenna ja muusik Robert Vaigla tütred on neli ja kaks aastat vanad – toim). Õnneks olid sünnitused kerged. Pärast hakkasin kohe tegema harjutusi kõhu- ja seljalihaste tugevdamiseks. Praegu ma regulaarselt ei treeni. Pole aega. Minu trenn on see, et tõstan hommikust õhtuni lapsi, tempo on kiire, ei saa lösutada ega rasva koguda. Ühesõnaga, aktiivne eluviis! Lapsepõlves olin hästi sportlik. Ilmselt on see hea baas toonuse hoidmiseks. Mu arstist ema on kasvatanud mind vaimus, et tuleb palju õues olla, suvel ujuda ja talvel suusatada. Mais alustame hooaega Setomaa suvekodus, veedame aega väljas nii palju kui võimalik. Seal pole televiisoritki, lapsed lähevad õue ja vaatavad, millega mängida annab: kivide ja käbide ja tigudega.

Olen ülitänulik heade geenide eest, mu ema näeb väga hea välja. Kui ta sai 45aastaseks, ütles, et paneb nüüd vanuse seisma. Ja panigi! Ega ükski naine tõenäoliselt vananemist rõõmuga oota, ikka tahaks särada püünel noortega võrdselt. Aga see on elu loomulik kulg, millega tuleb leppida.

Toitumises kuulan palju oma keha. Mille järele isu, seda söön. Üritan jälgida, et millegagi ei liialdaks. Kõige lihtsam tõde ongi hoida tasakaalu: siis ei teki probleeme, millega tuleb hakata maadlema. Jälgin tervislikkust, aga töö tõttu paraku ei saa mõnikord mööda hilisõhtul bensiinijaamast kaasa haaratud toidust. Siis ma ei stressa, teen järgmisel päeval endale eriti värske rohelise salati. Oli periood, kui sõin vaid taimetoitu, aga siis lisasin menüüsse kala. Liha maitses mulle eriti lapseootel olles. Eelistan puhast eestimaist talutoitu, kuid kuna see on päris kallis ning igal pool seda ei müüda, siis suhtun teemasse mõistlikult.