Oh, Jussike...

“Juss on mu esimene filmi­roll, täiesti uus kogemus. Tegemist on väga suure filmiga nii sisult, mahult kui ka tegijate hulgalt ja olen õnnelik, et sain nende inimestega koos seda teha. Võtteperiood kestis üle kahe aasta, läbi kõigi aasta­aegade,” räägib Simeoni.

“Ega kellegi elu seal Varga­mäel just meelakkumine ole. Kõigil on midagi puudu ja igaühel kraabib miski hinges. Kui Andrese põhimure on tema õigus ja maa, siis Jussil on sellest kõigest leebelt öeldes suva. Arusaadav, sest tal pole kumbagi kunagi olnudki. Maa on peremehe jagu ja mis õigust sa siis taga nõuad? Tammsaare esimeses kirjelduses ei tahtnud Juss midagi enamat kui magada soojade heinte vahel. Vihmas võsa raiumine ei kuulu tema lemmikajaviidete hulka, aga tööd teeb ta korralikult, tasuks saab süüa ja kui hästi läheb, siis aasta lõpus uued püksid ja paari pastlaid. Kui Juss Mariga kokku saab, ehitab ta tema ümber kogu oma maailma. Mida keerulisemaks muutuvad suhted, seda aru­saamatumaks muutub Jussi jaoks maailm. Et kogu lugu kätte saada, minge kinno!”

Kuigi film tegeleb tõsiste teemadega, ei olnud filmi tegemine sugugi kannatus. Vargamäel juhtus ka naljakaid seiku. Ükspäev turnisid kanad kambakesi vankrilt räästale ja sealt edasi katuseharjale. Kuidas nad sealt kätte saada?! Selgus, et tuleb lihtsalt oodata, kuni sulelised suvatsevad ise alla tulla… Mõnikord võtete vahepeal hüppasid Simeoni ja Mari osatäitja Ester Kuntu, mullased, räbaldunud riietes, kroksid jalas, läbi kohalikust külapoest ning seisid silmitsi õlut ja värsket naisteajakirja nõudlema tulnud jahmunud suvitajatega.

Vikat, väits, trummipulgad

Kui casting’ul aimas Simeoni niitmist järele põrandapesu­mopiga, siis võtteplatsil tuli õppida õigesti viljavihke köitma ja kündma, ta käis koguni puutöömeistri juures vestmisvõtteid omandamas. “Õhtu lõpuks olid käed rakkus ja tundsid, et oled midagi teinud,” lausub ta. “Läks aega, enne kui suutsid hobust õigesti rakendada ja selle võimsa looma kõrval kõndida nii, et su näost poleks näha hirmu.”