Teistmoodi näitleja

Kui tantsija Liisi Org revüüteatri prožektorivalgusesse astub, kinnitab ta lisaks küütlevatele öömustadele sulgedele ette ka kujuteldava maski. Viimased 10 aastat on ta pea igal nädalavahetusel laval olnud, ammutades emotsioone kulisside taga kogetud ilust, elust ja valust.

“Ma võitlesin loodus­jõududega, et neid sabasulgi ühes tükis kohale tuua,” hõiskab Liisi (30) kohtumisele tormates, viidates eelmisel õhtul väljas marutanud tuulele, mille kiuste ta oma lavakostüümi meie pildistamisele taris. Täna on tal näpus uinu­tava lõhnaga kaneelirull, silmis mõnusalt unine pilk ja seljas erkkollane kampsun – sama särtsakas ja jõuline nagu ta isegi.

On esmaspäev, mis Liisi kui artisti kalendris võrdub pühapäevaga – aeg iseendale, puhka­miseks, kogumiseks, tunnete ja mõtete laadimiseks. See on päev, kui ta saab olla tema ise.

Liisi on Eesti Tantsu­agen­tuuri revüüteatri Starlight Cabaret trupijuht ja tantsija. Ees terendav aastavahetus on tema jaoks üks töökamaid päevi aastas, nagu ka kõik nädala­vahetused, mis sellele eelnevad ja järgnevad.

Ta on magistrikraadiga professionaalne tantsija, kes teab, et näiliselt glamuursel ametil on oma hind: imetlevad pilgud, ovatsioonid ja tähetolmus kümblemine vaheldub ränga töö ja aeg-ajalt ka soolaste pisaratega. Vahel löövad lained pea kohal kokku, teinekord on aga muusika, lüürika või lavaline liikumine laetud tunnetega, mis lihtsalt nõuavad tundmist – vaid ehedal emotsioonil on laval mõju. Seal on ta rollis. Kõik, mis toimub lava taga, tuleb rambivalguses robot­likult unustada.

Kirivööst võrksukkadesse

Tunnen Liisit 24 aastat. Kohtusime omal ajal stange ääres grand plié’sid vorpides. Mäletan, et teda ei võetud esimesse klassi vastu, sest ta oli kasvult liiga pisike, see aga ei takis­tanud tal juba nelja-aastaselt Sõle­keses tantsimist alustamast. “Mulle väga meeldis, et siis, kui teised lapsed läksid lasteaias lõunauinakule, sain mina trenni minna.”

Liisi esimene kokkupuude tantsumaailmaga oli Kullos, kus ta õde keraamikaringis käis. Saviga möllamise asemel võlus tüdrukut aga see, mis toimus eemal klaasuste taga: “Mulle väga meeldis vaadata Sõlekese tantsu­trenne. Ka ema tabas selle ära ja pani mind sinna tantsima.” See on erakordne juhus, sest enamasti alustavad nii varakult tantsimist nende perede lapsed, kus vanemad ise on olnud alaga seotud. Liisi perekond on aga alati rohkem spordi- kui muusika- või tantsulembene olnud.

“Sõleke oli palju enamat kui trenn 3–4 korda nädalas. Esiteks haaras see nii rahvatantsu kui ka karaktertantse, klassikaharjutusi ja show-numbreid. Ma ei kartnud kunagi öelda, et käin rahvatantsus, mis ei olnud ehk nii popp kui show-tants või hiphop. Vastupidi: mingil ajal sai trenn hoopis olulisemaks kui näiteks kool,” meenutab tantsija.