Lihtne oleks teda ette kujutada Itaalias – meenu­tagem eelmisel aastal Eesti Laulu vaheklippides renes­sansiaega veeretatud “Vero­nat”, kus Valter astus üles nii arranžeerija kui ka solistina. Itaalia meeldibki talle, nagu ka Lõuna-Prantsusmaa. Kuid vaatamata keskmisest väheke eksootilisemale välimusele seisavad Soosalude sugupuus, nii kaugele kui tagasi minna võimalik, ainult kohalikud perekonnanimed.

Mõtle asjad meeldivaks

Hiljuti püüdis Valter meenu­tada, millal ta viimati vihastas. Ei tulnudki meelde. “Lapse­põlves sain vennalt piisavalt peksa, teatud asjad mind enam tõesti ei morjenda,” sõnab ta. “Ei tea, kas see on imelik omadus, aga mulle tõesti meeldib asjad meeldivaks mõelda. Ma ei võta kaasa negatiivset, unustamisvõime on mul hästi arenenud. Näiteks aeg muusikakeskkoolis on väga hägune. Praegu vaatan sellele tagasi tänuga, aga tookord oli psühholoogiliselt küllaltki raske ja stressirohke. Päev, mil sain sõrme lõpusõrmuse ning mõistsin, et homme ei pea kooli minema, oli üks õnnelikumaid mu elus.”

Märka endeid

Keskkoolipäevil otsustas Valter mingi aeg füüsilist tööd teha ning läks koos sõbraga põlenud maja lammutustöödele. Keset risu koristamist varises äkki teiselt korruselt, kus kindlasti ei saanud sel hetkel viibida ühtki hinge, otse Valteri jalge ette kilekott. Selle sees olid tuliuued sinised töötunked. Täpselt tema mõõtu. Valter ei pea end üldse inimeseks, kel oleks otse­ühendus kosmosega, võtmas vastu universumist kiirguvaid sõnumeid. Aga juhtunu tundus liiga veider, et jätta täiesti tähelepanuta. “Küsimus pole ju selles, et üks töö oleks halvem kui teine, vaid sel hetkel tundsin üsna tugevalt ära, mis peaks minu töö olema,” räägib Valter. “Läksin koju pilli harjutama.” Joovas­tavat tunnet, mida ta igal loomin­gulisel hetkel jahib, on ta kõige sagedamini kogenud, viibides laval oma bändiga Põhja Konn.