Valter Soosalu, otse elust
Kui Valter Soosalu (27) räägib, on ta hääl rahulik ja sume, kuid magususeta – nagu metsmesilase lend lähedal su kõrvale. Dirigent, koorijuht, ansambli Põhja Konn solist ja klahvpillimängija ning 2017. aasta näosaate võitja mõjub elutervelt ja eneseirooniliselt. Ning isegi kui ta loomuses puudub vähimalgi määral soov kedagi manitseda, võiks temalt mõndagi üle võtta.
“Kui ma peaksin panema maakaardile knopka, et kirjeldada oma päritolu, asetaksin selle ilmselt lauluväljakule. See on minu gravitatsioonipunkt,” ütleb Valter, kes peatselt saabuval XXVII laulupeol “Minu arm” astub üles noorima dirigendina. Tema isa mängis orkestris ja ema laulis kooris, väike Valter võeti alati laulupeole kaasa. Alates kuuendast eluaastast pole ainsamgi kord vahele jäänud.
Lihtne oleks teda ette kujutada Itaalias – meenutagem eelmisel aastal Eesti Laulu vaheklippides renessansiaega veeretatud “Veronat”, kus Valter astus üles nii arranžeerija kui ka solistina. Itaalia meeldibki talle, nagu ka Lõuna-Prantsusmaa. Kuid vaatamata keskmisest väheke eksootilisemale välimusele seisavad Soosalude sugupuus, nii kaugele kui tagasi minna võimalik, ainult kohalikud perekonnanimed.
Mõtle asjad meeldivaks
Hiljuti püüdis Valter meenutada, millal ta viimati vihastas. Ei tulnudki meelde. “Lapsepõlves sain vennalt piisavalt peksa, teatud asjad mind enam tõesti ei morjenda,” sõnab ta. “Ei tea, kas see on imelik omadus, aga mulle tõesti meeldib asjad meeldivaks mõelda. Ma ei võta kaasa negatiivset, unustamisvõime on mul hästi arenenud. Näiteks aeg muusikakeskkoolis on väga hägune. Praegu vaatan sellele tagasi tänuga, aga tookord oli psühholoogiliselt küllaltki raske ja stressirohke. Päev, mil sain sõrme lõpusõrmuse ning mõistsin, et homme ei pea kooli minema, oli üks õnnelikumaid mu elus.”
Märka endeid