Ta tunnistab, et tema jaoks käib „rohkem on parem“ mentaliteet käsikäes „kõik või mitte midagi“ suhtumisega ning juba nädal pärast eksperimendiga alustamist muutus igapäevane eluviis kiireks ning „joon iga päev minimaalselt neli liitrit vett“-väljakutse haihtus õhku. Ta leidis end taas kõige madalamal tasemel – unustades vee joomise peaaegu täielikult ning olles liiga kiire elutempoga, et seda isegi märgata. See ei olnud loomulikult aga just kõige ideaalsem stsenaarium ning õpetas naisele seda, kui oluline on säilitada igal eluhetkel tasakaalustatud vee tarbimise harjumust.

Loe edasi ja saa teada, missugused sümptomid näitasid, et keha oli veepuuduses.

Kohutav enesetunne. Ajakirjaniku sõnul ei saa seda lihtsalt kuidagi teisiti kirjeldada. Sel ajal ei osanud ta arvatagi, et halb enesetunne tuli vedelikupuudusest, kuid enda sõnul tundis naine end kohutavalt ega suutnud sellele kuidagi põhjendust leida. Ta oli segaduses ja arvas, et põhjuseks on stress. Möödus aga veel üks nädal ning ta mõistis, et ta ei joonud peaaegu üldse vett.

Olukord tualetis muutus keerulisemaks. Ta sõnab järgnevat: „Ütleme lihtsalt seda, et kõik ei sujunud tualettruumis just nii sujuvalt nagu varem. Pidin tualettruumi külastama tunduvalt harvemini, aga veetma seal selle võrra kauem aega. Aitab küll, liigume edasi...“

Tekkis unepuudus. Naise sõnul oli just see kõige hullem vähese vee joomise tagajärg. Kadunud oli rahulik ja muretu ööuni. Ta pikutas voodis mitu tundi, mõtiskledes ja muretsedes, miks ta juba magama ei jäänud ja kui ta ka lõpuks uinus, oli seegi rahutu vähkremine. Ta ärkas üles kõrbekuiva kurguga ega suutnud uuesti uinuda. „See oli täielik piin,“ ütleb ta.

Ta oli kurnatud. „Kas tead seda tunnet, kui kell on just saanud tööpäeva keskel 15.00 ja sinu kehas puudub igasugune kofeiin, mida kütusena kasutada? Just nii ma end igal ajahetkel tundsingi,“ kirjeldab naine. „Olin kogu päeva jooksul täielikult kurnatud ning elasin vaid kofeiini ja unepuudusga.

Ta oli tujukas. „Tõenäoliselt piisab, kui ütlen, et ma ei olnud sel ajal just parim inimene, kellega koos olla. Ma nähvasin pidevalt kõigile inimestele enda ümber, olin väga kergesti ärrituv ja ühe päeva jooksul kõikus minu tuju pidevalt ühest äärmusest teise.“

Nahk ei olnud enam klaar. „Minu armastatud klaar ja ilus nahk oli kadunud. Ükskõik, kui palju käsimüügis olevaid ravimeid ja tooteid ka ei proovinud. Esimesed vistrikud hakkasid tekkima umbes kolmandal „veevabal“ päeval. Minu nahk ei olnud peaaegu kunagi varem olnud kuiv, kuid kui juba akne ei olnud piisav, oli minu näonahk ka ärritavalt kuiv,“ sõnab ta, lisades, et ka tema huuled olid vägagi kuivad.

Vihaselt näljane. „Kuna minu kõhtu ei täitnud piisavas koguses vesi, olin ma pidevalt näljane. Hommikusöögist oli möödas vaevalt üks tund, kui ma juba tundsin näljatunnet ja alates kolmandast päevast hakkasin tundma eriti suurt isu suhkrutoodete järele.“

„Öeldakse, et sa ei tea, mis sul olemas on enne kui oled selle kaotanud ning mina kogesin seda vägagi reaalselt,“ sõnab naine. „Pole vist vajagi enam öelda, aga ma ei soovi end enam kunagi niimoodi tunda ning joon edaspidi vägagi teadlikult vett. Mul on nüüdsest veepudel pidevalt kõrval ning nii see ka jääb.“

Allikas: Health.com