Hingehaigus vaevab keha

Hing ja keha on tihedalt seotud ning nii mitmedki psühholoogilised hädad võivad teha keha haigeks.

Naispatsiendil on kõht juba kaheksa korda lahti lõigatud ja sealt pole midagi leitud. Naine nõuab üheksandat operatsiooni, kuid arst teab, et peale eelmistest lõikustest tekkinud liidete ei ole kõhust midagi leida, sest kehaline haigus on uuringutega välistatud. Patsient jääb aga endale kindlaks. Sellise drastilise näite toob TÜ psühhiaatriakliiniku psühhiaater Lembit Mehilane aeg-ajalt arstide koolitustel psühhosomaatiliste haigete kohta.

"Psühhosomaatiline haigus on pikaaegne, seletamatu, krooniline inimest ja tema perekonda piirav häire, mille põhjust tuleb otsida psüühikast," selgitab Mehilane. Tema sõnul on psühholoogilistest teguritest põhjustatud haigused kogu maailmas aktuaalsed ning nende põdejate arv suhteliselt suur – mõnel maal 2-3protsenti, Inglismaal aga koguni 8,2 protsenti elanikkonnast.

 Haiguse eri vormid

Perearst Iris Koorti sõnul mõjutavad emotsioonid peaaegu kõiki organismi funktsioone ning seda vegetatiivse närvisüsteemi ja hormonaalsüsteemi kaudu. “Tavakõnes kasutatav väljend “tundsin, kuidas adrenaliinitase tõusis” vastab sõna-sõnalt tõele. Adrenaliinitaseme tõus emotsiooni mõjul põhjustab kõike seda, mida ärevuse ja vihastamise korral tunneme – südamekloppimist, higistamist, käte värisemist, kõhulahtisust,” kirjeldab Koort. Stressi toimest hormonaalsele tasakaalule võib tema sõnul rääkida näiteks sellistel puhkudel, kui pingelisel perioodil menstruatsioon hilineb või vastupidi, algab oodatust varem.

Koorti sõnul on haigusi, mille teket psüühika (enamasti alateadlikult) mõjutab, rohkelt. “Pikaajaline stress ja tugevad emotsionaalsed vapustused soodustavad paljude haiguste teket: südame isheemiatõve ja kõrgvererõhktõve kujunemises mängib stress suurt rolli, samuti haavandtõve ja mitmete teiste seedetrakti haiguste tekkes. Ka nahahaigus psoriaas avaldub sageli esmakordselt pärast üleelamisi põhjustavat sündmust, nt autoavariid või töökoha kaotust,” loetleb Koort. Mehilane lisab ka hormonaal-, kilpnäärme- ja naistehaigused.

Teine psühhosomaatiliste haiguste variant on Koorti sõnul see, kui psüühiliselt haige või labiilne patsient kurdab vaevusi, mille põhjust pole objektiivselt võimalik avastada, näiteks ebamäärased valud – pea- või kõhuvalu, iiveldus, käte-jalgade suremine, pearinglus. Dr Mehilane nimetab veel oksendamist, unehäireid ja isumuutusi. Sageli käib selline patsient läbi hulga eriarste, talle tehakse rohkelt uuringuid, mille tulemused on korras. Kui selgeid depressiooni tunnuseid ei ole, jääbki inimene arste mööda käima, teda võidakse pidada simulandiks. Mõnikord on aga just sellised kehalised vaevused depressiooni tunnused ning antidepressantravi määramisel need kaovad. Seejuures on vaevused haige jaoks täiesti reaalsed ning mitte välja mõeldud.  Depressioon avaldub ebatüüpiliselt

Mehilase sõnul on depressiooni somaatilised sümptomid ka mingil määral kultuurispetsiifilised. “Näiteks Eestis, kus ei ole n-ö eriti moodne olla psüühikahäiretega isik, tõstab haige mõnikord meelega oma komplekssetest hädadest esiplaanile kehalised, sest nendega pääseb paremini arsti juurde,” räägib dr Mehilane. Eestlastel väljendubki tema sõnul depressioon atüüpiliselt, s.t polegi muid häireid kui söögiisu ja kehakaalu muutused, pikem uneaeg, tahtmatus midagi teha, väsimus, raskustunne jalgades, kroonilised valud ja alles seejärel muud tundmused, näiteks see, et ei olda kellelegi vajalik.

Koorti sõnul on ka patsiente, kes jälgivad piinliku täpsusega kõike oma organismis toimuvat ning lähevad iga uut sünnimärki, muhku või kriimustust arstile näitama, pidades pisimatki muutust ohtliku haiguse tunnuseks või soovides lihtsalt tähelepanu, kaastunnet või uhke nimega diagnoosi. “Neid patsiente on siiski õnneks vähe, üht sellist on värvikalt kirjeldanud Juhan Smuul oma “Polkovniku leses”.”

Dr Mehilase sõnul nimetatakse seda psühhosomaatiliste haiguste vormi hüpohondriaks. “Patsiendil on hirm raske kehalise haiguse ees, milleks võib olla näiteks vähk. Kehalisi vaevusi polegi, kuid patsient kardab ikkagi,” selgitab Mehilane. Need haiged käivad tema sõnul tavaliselt väga palju perearsti, mitte psühhiaatri juures. Tema sõnul ei tahagi psühhosomaatilised haiged mitte niivõrd ravi, kuivõrd seda, et uuringuid tehtaks. Ta toob näiteks ühe oma patsiendi, kes küsis, et ehk on tohtril välismaal tuttavaid, kes saaks teda uurida. “Inimene on veendunud, et tal peab midagi viga olema, haigus ei saa olla põhjustatud depressioonist ja närvidest. Mulle on patsient ka ahastuses helistanud, et teate, doktor, ma ei suuda enam kannatada, ma tapan ennast ära, siis vähemalt mu naine ja lapsed saavad lahkamisel teada, mis mul viga oli,” kirjeldab Mehilane.

 Põhjusi on mitu

Psühhosomaatilistel haigustel ei ole ainupõhjust, nende taga on nii füüsilised kui ka psüühilised probleemid. Mehilase sõnul on psühhosomaatilise haiguse tunnustega patsient veidi konkreetsema mõtlemisega ja korralikum, võtab käsile korraga ühe asja ja pühendub sellele 100%, teeb selle valmis ning asub alles siis uue kallale. “Konkreetsetel ja täpsetel inimestel esineb neid häireid rohkem. Asjal on ka sotsiaalhariduslikud mõjud. Keskeltläbi on nende häiretega haigete hariduslik või harituslik tase keskpärasest veidi madalam, kuid seegi pole ainus põhjus ega riskitegur,” selgitab Mehilane.

Koorti sõnul on kalduvus psühhosomaatilistele haigustele kindlasti kuigipalju geneetiliselt määratud. “Palju saab inimene kaasa kodunt – rõõmsate ja eluterve suhtumisega vanemate lapsed on tavaliselt samasugused. Kanaemalikult muretseva ja arste mööda jooksva emme võsuke aga õpib üsna ruttu ära, et vanemate tähelepanu saab võita haige olles, ning sellisest suhtumisest võib kujuneda elustiil.” Siiski on oluline ka hilisemas elus toimuv, samuti psüühilise ja füüsilise koormuse tasakaalus hoidmine.

Mehilase sõnul ei pärita päris kindlasti skisofreeniat, alkoholismi, psühhopaatiat vms, päritakse organismi omapära või vastuvõtlikkus, stressitaluvus. Ka see, millises keskkonnas inimene on elanud, mõjutab psühhosomaatiliste häirete teket. “Geneetiline foon võib olla stressitaluvusega seotud, aga see pole ainupõhjus,” rõhutab Mehilane.

“On täheldatud, et psühhosomaatilised haigused võivad tekkida nendel, kes lapseeas või noorukina on põdenud kehalisi haigusi, kelle perekond on hüpohondriline, kelle peres on pööratud liiga suurt tähelepanu tervisele ja tervislikule käitumisele, esinenud haigusekartlikkust või vastupidi, haigustvältivat käitumist. Ka mõned lapseea kogemused, näiteks vanaema põetamine, võivad olla probleemiks,” loetleb Mehilane veel ohutegureid.

Mehilase sõnul on somatoformne ehk neurootiline häire, mille hulka kuulub ka hüpohondriline sündroom, tihti tingitud stressist. “Need häired esinevad inimestel, kes ei ole väga emotsionaalsed ega tundelised, vaid pigem ratsionaalsed. Nad tõlgivad oma hingehädad, emotsioonid ja probleemid kehakeelde. Nad ei oska oma tundeid sõnadega väljendada,” kirjeldab Mehilane.

Psühhosomaatilisi häireid esineb palju noorukitel ja lastel, kelle sümptomid on teistsugused. Neil on esiplaanil krooniline valu, näiteks peavalu, mis võib olla seotud koolipingete või ebameeldivustega, aga seda seotust on mõnikord väga raske leida. Neid vaevavad sageli ka krooniline väsimus või palavik.

Psüühikahäirete sooline erinevus on arstide sõnul samuti üsna märgatav. Üldjuhul esineb naistel psüühikahäireid rohkem kui meestel, v.a alkoholismi ja narkomaaniat.

 Ravi kestab kaua

Mehilase sõnul on psühhosomaatiliste häirete all kannatav inimene krooniline pikaaegne haige. Sellised haigused on aga Eestis halvasti diagnoositud, kuna psühhiaatrid tegelevad eelkõige vaimuhaigetega. Teisalt on psühhiaatrite ettevalmistus somaatilises ehk kehaliste haiguste meditsiinis tagasihoidlik, psühhiaater on väga ettevaatlik, kui patsiendil on väljendunud tugevad kehalised sümptomid.

Ravi puhul on kõige tähtsam see, et patsient jääks ühe arsti juurde pidama. “Ravijuhises on soovitatud, et see oleks perearst. Tema otsustab, kas saata haige edasi psühholoogi juurde. Psühholoog on spetsialist ja tema juurde mineku vajaduse peaks otsustama arst või patsient koos arstiga,” rõhutab Mehilane. Haigel peab olema oma arst, kes tahab ja kellel on võimalik temaga tegelda, mitte 1-2 kuud, vaid koguni 1–3 aastat. Kuna probleem on tavaliselt kestnud juba mitu aastat, vältab selle n-ö tagasikerimine samuti mitu aastat. Psühhosomaatiliste haigete ravisüsteemis on ka ette nähtud, et tuleb vältida tarbetuid uuringuid.

Dr Koort teeb neil patsientidel tavaliselt elementaarsed uuringud kehalise haiguse välistamiseks ning üsna sageli vaevused pärast seda mööduvadki. “Kui jõuame koos patsiendiga järeldusele, et meeleolu on langenud, peame koos nõu ravivajaduse üle, psühholoogi-psühhiaatriga konsulteerin tihti just laste probleemide korral,” ütleb Koort. Põhjuseni jõudmine eeldab patsiendi ja arsti vahelist usaldust ning ka seda, et arstil oleks ravialuse ärakuulamiseks aega.

Dr Mehilane räägib, et psühholoogile või psühhiaatrile on väga tähtsad patsiendi esimesed 15 elukuud, mil ilmnevad esimesed temperamendialged, mis on kaasa sündinud. Kui emal on sünnitusjärgne depressioon, siis ta ei anna lapsele edasi positiivsetele emotsioonidele reageerimise oskust. “Füüsiliselt ta küll hoolitseb lapse eest, kuid ei anna edasi miimikat ega kudruta temaga. Laps jääb kõige tundlikumal perioodil ilma emotsionaalsest kasvatusest,” selgitab Mehilane. Isiksuse arengu teine kriitiline etapp on 6.–10. eluaasta, mil hakkavad tekkima iseloomu alged ja enesekindlus. “Kui last sel perioodil tõrjutakse, mõjutab see ääretult tema enesekindlust, koostöövalmidust ja iseloomu. Kui sel ajal on keegi lähedane haige, võib see lapse haigusekartlikkust tulevikus kõvasti suurendada,” ütleb Mehilane. Tema sõnul on tähtis ka teismeliseiga, mil iseloom hakkab kinnistuma.

Tähtis on patsiendile selgeks teha haiguse tekkemehhanism. “Patsient peab aru saama, et tema häiretes on suuresti süüdi ka negatiivne ja ekslik mõtlemine.” Ravi peab olema kombineeritud – tablettravi ja psühhoteraapia. “Ravi on patsiendi kõige aktuaalsemate sümptomite järk-järgult ja kiht-kihilt äravõtmine,” selgitab Mehilane. Patsienti tuleb õpetada paranemist nägema, et kõigutada veendumust, et keegi ei suuda teda aidata. Arst ei tohi samas patsienti asjata meelitada, et kahe või kolme kuu pärast on parem, vaid talle tuleb selgitada haiguse kulgu ja tema osatähtsust selles. “Sellele patsiendile tuleb määrata kindel järgmine vastuvõtuaeg, mitte öelda, et tulge, kui midagi muutub. Peab olema konkreetne, raviskeemi ette joonistama,” selgitab Mehilane.

Ravi tuleb alustada tablettidega. Mehilane selgitab, et tänapäeva psühhofarmakonid on suhteliselt kõrvaltoimetevabad, need on nagu mikrokirurgia, mis laseb häire intiimsetesse tunnustesse minna. “Patsient saab ravimite abil realiseerida oma isiksuse potentsiaali, oma võimed. Ilma tabletita pole see võimalik. Farmakoteraapia toel suudab ta oma isiksuse appi võtta, et probleemist üle saada,” selgitab Mehilane. Arstimitega saab mõjutada bioloogilisi, pärilikke ja temperamendi omadusi, mille puhul psühhoteraapia tulemust ei anna. Mehilase sõnul ei hakka tark psühhoterapeut enne haigega tegelema, kui too ravimeid võtab. Psühhosomaatiliste haiguste all kannatav patsient on kallis ja kulukas, kuna on vaja palju uuringuid ja ravimeid. Tema ravikulud on 9-10 korda suuremad kui keskmisel perearsti patsiendil.

Boksid:

 Psühhosomaatiliste haiguste vältimiseks

Too oma ellu vaheldust ja mitmekülgsust.

Anna endale aru, et mõned olukorrad on sellised, mida sinul ei ole võimalik muuta, millega tuleb leppida.

Mõtle, et kellelgi kusagil on tunduvalt raskem kui sinul praegu.

Sisenda endale, et parandamatuid asju pole olemas.

Suhtu ellu optimistlikult ja positiivselt, väärtusta ennast.

Ära mõtle negatiivselt, et kõik on halvasti.

Oska näha positiivset muutust.

Luba endale aeg-ajalt puhkepause ja lõõgastust.

Võta appi rohkem huumorit.

Allikas: psühhiaater Lembit Mehilane

 Inimene võib end ise haigeks mõelda

Pideva alandatuse ja allasurutuse all kannatavatel inimestel on vererõhk kõrge.

Auahneid ja karjäärihimulisi inimesi võib tabada läbipõlemissündroom.

Liigselt alluvaid ja endassetõmbunud inimesi ohustab astma.

Vähi üheks põhjuseks peetakse emotsioonide mahasurumist.

Hammaste lagunemist selgitab teooria, et pideva viha, alandatuse või hirmutunde all kannatajatel muutub sülje keemiline koostis hambaid kahjustavaks.

Stress ja väliskeskkonna mõjud suurendavad naha tundlikkust ja võib tekkida allergia.

Optimistlik inimene paraneb kõikidest hädadest paremini, seda on tõestanud infarktihaigete uurimine.

On kindlaks tehtud, et negatiivne stress nõrgendab immuunsüsteemi ja langetab valuläve.

Allikas: Toivo Niiberg “Inimene mõtleb end haigeks”, Postimees

Haigused, mille juured on psüühikas

Haavandtõbi

Astma

Hingamisteede vaevused

Migreen ja pingepeavalu

Seedehäired

Kõrge vererõhk

Kilpnäärme ületalitlus

Nahahaigused, nt herpes või psoriaas

Frigiidsus

Impotentsus

Vähk, suhkurtõbi ja südamehaigused (neil, kellel on eelsoodumus)

Allikas: perearst Iris Koort

 

Imelikud alakõhuvalud

Naima Toomikas,

naistearst

Inimene on väga keeruline mehhanism. Kõik organid on vajalikud ja tähtsad. Inimese psüühika ei ole küll käega katsutav ja silmaga nähtav organ, kuid mingil moel valitseb see kõigi elundite üle. Tugev või pikaajaline stress võib põhjustada maohaavandi, see omakorda maoverejooksu. Stressi tagajärg on vahel menstruaaltsükli häire, mille tagajärjel võib olla probleeme laste saamisega. Tõsised mured mõlemad.

Naistearstina puutun sageli kokku alakõhuvaludega. Probleemiks muutuvad need siis, kui kõik uuringud on tehtud kuni “kõhu lahti lõikamiseni” ja põhjust ikka ei leita. Õnneks ei ole tänapäeval vaja suurt lõikust ette võtta, piisab diagnostilisest laparoskoopiast, mis patsienti vähem traumeerib. Ei oskagi öelda, mis on mõne inimese puhul parem – kas leida haigus või öelda, et tal on kõik korras. Mulle kui arstile tundub teinekord, et mõne patsiendi korral on konkreetset haigust kergem ravida kui valu, mida nagu ei peaks olema. Siis tulebki psüühikat aidata antidepressantidega, mis siiski alati nii kergelt tulemusi ei anna.