Kogemus, mida ei soovi mitte kellelegi: mis on raseduse katkemise sagedasim põhjus?

Juba diagnoositud rase­dustest katkeb 15–20%, valdav osa esimese 12 nädala jooksul. Samas on eri uuringutes leitud, et kõikidest rasedustest võib katkeda lausa 50–70%. Seega enamik rasedusi lõpeb tõe­näoliselt nii varases järgus, et rasedust pole veel tuvastatudki.

Kommenteerib rasedus­kriisi­nõustaja Margit Emberg:

Raseduse katkemise sagedasim põhjus on loote patoloogia, näiteks kromosoomianomaaliad või väärarendid. Siiski, kõik kromosoomianomaaliad ei põhjusta tingimata raseduse katkemist ja mõnede kõrvalekallete korral võib laps sündida ka elusana.

Ent võib olla ka teisi põhjusi: emaka väärareng, ema hormonaalsed või vanemate kromosomaalsed häired, immuunsüsteemiga seotud põhjused ja vere hüübimissüsteemi häired. Ka ema haigestumine raseduse varases staadiumis (viirusnakkused, mürgistused, kokkupuude mürgiste kemikaalide või ravimitega) võib kahjustada arenevat embrüot. Ligikaudu 50%-l juhtudest jääb raseduse katkemise põhjus ebaselgeks. Tavaolukorras raseduse katkemist ise ära hoida ei saa, kuigi küsimuste korral tasub alati konsulteerida raviarsti või ämmaemandaga. Lisaks on Eestis üleriigiline ämmaemanda nõuandetelefon 12252, mis töötab ööpäev läbi, ka nädalavahetustel ja riigipühadel.

Loe ka: VALUS PIHTIMUS | Ühe raseduse lõpp: küürisin põlvili maas tualetipõrandat, samal ajal lakkamatult nuttes

Pärast kaotust

Raseduse katkemine võib tekitada naisel (ja ka mehel) väga erinevaid emotsioone ning tegelikult polegi õiget viisi, kuidas tunda või juhtunust mõelda. Inimesed on erinevad ja leinas on kõik tunded õiged. Paljud pered tunnevad, et nad on kaotanud lapse. Kuid olen kohtunud ka naistega, kes, olles ise kogenud raseduse katkemist, ei mõista, miks teine naine seda nii raskelt üle elab. Pahatihti võivad ka lähedased või toetajad püüda aidata valede sõnadega (te võite ju varsti uuesti proovida; parem, et see juhtus varem, mitte raseduse kasvades jne). Kõik, mis justkui tühistab valu, kurbust ja leina, võib tunduda ebaõiglane, tekitada viha ja soovi endasse tõmbuda. Samuti ei saa keegi teine öelda, kuidas leinas peaks või ei peaks tundma või kui kaua leinata. Leina suurust ei saa mõõta rasedusnädalates. Kohalolu, hinnanguvaba kuulamine, tunnete ja mõtete aktsepteerimine on tihti parim, mida lähedased saavad pakkuda.

Ka naine ise on sageli segaduses, raseduse katkemisega kaasnevad mõtted, tunded ja nende intensiivsus on ootamatud. Seega võib juhtuda, et ka iseenda sees tuleb teha tööd, et leina aktsepteerida. Lisaks kulutab kurbus ja lein palju energiat. Tähtis on enda eest hoolitseda, sh tervislikult ja regulaarselt toituda, magada, liikuda värskes õhus. Tasub säilitada igapäevaelu rütm ja teha tavapäraseid toiminguid (tööl, kodus, vabal ajal) isegi siis, kui neid on raske alustada. Kindlasti ei ole olemas üht ja ainuõiget leinamise viisi või tegevuskava tunnetega toimetulekuks – kõik on individuaalne.

Kuidas edasi?

Lein ei ole püsiv seisund, vaid protsess, mis ajas muutub ja kulgeb lainetena, mistõttu on loomulik, et mõni päev on parem ja teine raskem. Paljud leiavad tuge pereliikmetelt, sõpradelt või ka kolleegidelt. Samuti on võimalik abi saada spetsialistidelt. Toeks võib olla kontakt teiste lapse kaotanud peredega (vaiksed.ee). On loomulik, et pärast raseduse katkemist tekib palju küsimusi ja mõtteid teemal, mis võis seda põhjustada. Peast käib läbi terve raseduse aeg ja ka periood enne seda. Võidakse tunda süüd millegi tegemise või tegematajätmise pärast. Inimlik on otsida vastuseid. See on läbitöötamisprotsessi loomulik osa. Tegelikkuses kulgebki ju rasedus paralleelselt igapäevaelu olukordade, mõtete ja emotsioonidega. Seega on hea, kui aja jooksul jõutakse leppimiseni iseenda sees ja lastakse võimalikel süümõtetel minna.