Foto: Shutterstock
Kõrgemale ja kaugemale jõudmise mentaliteet on täna noorte seas äärmiselt oluline. Tihti võime end leida olukorrast, kus enam ei adugi, kas aina edasi püüdlemine on iseenese või ühiskonna soov ning mis on selle kõige hind.

Kui ülikoolis käisin, oli loogiline, et kõik õpivad ärijuhiks või juristiks. Tänane normaalsus on, et karjääri tuleb teha IT-s. Kuskil on justkui vaikimisi kirjas, et pead olema valdkonnas, kus saab kõrget töötasu. Kui sind infotehnoloogia või juura paelub, siis on selline asjade käik muidugi igati loogiline. Aga mis siis, kui huvitud hoopis humanitaaralast või tõmbab spordivaldkonna poole? Kui kõik on ärijuhid, siis kuidas sina tahad hoopis klienditeenindajaks saada? Pole oluline, et klientidega suhtlemine võib olla sinu tõeline kutsumus ja oled oma töös superhea?

Kokkuvõttes on ootus ikka sama — ülikooli lõpetamine cum laude, paari aastaga juhiks, naabrist paremaks. Nii satuvad noored tihti olukorda, kus ühiskonna kõverpeeglis kujutatud pilt võib olla nõnda hägune, et enam ei saagi õieti aru, kas näed peegelduses ennast või kedagi teist. Seetõttu ei leiagi paljud seda nn oma kohta, käivad end otsimas, võtavad vaheaasta jne.

Kelleks tahan saada?

Oma kogemuse näitel tean, kui kerge on end selles virvarris märkamatult ära kaotada. Karjääriteed alustades oli mu kinnisidee CV-sse kõnekas kogemuste pagas kirja saada. Pingutasin selle nimel oma füüsilise ja vaimse heaolu hinnaga. Näiteks olen oma varasemas elus töötanud töökohal, kus töökoormus oli meeletu ja oli normaalne, et juhi küsimustele peab vastama kellaajast olenemata. Nägin enda ümber palju läbipõlemist. Teise näite puhul oli taas põhjuseks soov end noore ja ambitsioonikana tõestada — töötada end organisatsioonis üles kõrgele positsioonile. Sealjuures ei teinud ma alati tööd rõõmuga ja põhjusel, et see mulle meeldiks. Tegin asju, mida pidi tegema ja siis, kui pidi tegema.

Nagu paljud noored, olen ennast tahtnud proovile panna ka muudel elualadel — nii otsustasin aastaid tagasi suure töömahu kõrvalt lisaks ette võtta magistrikraadi tegemise. Kuna olen eesmärkidele orienteeritud, oli kindel plaan lõpetada ülikool iga hinna eest nominaalajaga. Kõik kiitsid, kui tubli ma olen, et ikka jaksan ja jõuan. See kannustas veelgi rohkem pingutama. Sellesse pöörasesse perioodi jäi ka lapse sünd, mille järel otsustasin tööalaselt juhtme täielikult seinast välja tõmmata. Töötahe tekkis uuesti alles siis, kui laps lasteaeda minema hakkas.

Tagantjärele mõeldes, kõige keerulisem oligi vast lõpuni lahti lasta — teadvustada endale, et ei pea kogu aeg ja kõigile tõestama. Ma ei mõistnud enam, mida mina tahan ja mida elu minult ootab ning kumb on olulisem.

Kauss kergelt üle ääre

Enda õppetundide põhjal olen mõistnud, et minu puhul oli kõige suurem läbipõlemist soosiv tegur suur saavutusvajadus. On olemas ütlus — kiida lolli ja loll teeb. Minu puhul toimis, kui kiideti ja anti rohkem ülesandeid, kuna olen võimekas, suudan lahendada probleeme, õpin. Tihtipeale ongi nii, et kui oled orienteeritud väljakutsete lahendamisele, siis nähakse sinus päästerõngast ja asjad hakkavad kuhjuma. Noorena võib olla raske seda tajuda.

Teiseks meeldib mulle, kui kauss ajab kergelt üle ääre. See motiveerib mind rohkem pingutama — lühiajaline positiivne stress viib edasi. Jah, projektide ja asjade nimel, mis endale korda lähevad, võibki hea meelega vaeva näha. Võib võtta lisaülesandeid, aga mõistlikkuse piires. Kuid pole okei, kui pead veel pärast pikka tööpäeva võtma arvuti sülle ja mitu tundi diivanil meilidele vastama. Midagi on ka ilmselgelt muutunud, kui su elukaaslane soovitab — naljaga pooleks — välivoodiga kontorisse kolida, kuna veedad tööl rohkem aega kui kodus.

Kogemuse autor Astrid koeraga, kellega tegelemine aitab tal töömõtted välja lülitada ja vaimset tervist hoida.
Foto: Marit Linke

Liiga ametis, et märgata

Kuigi eelnev ja möödaminnes öeldud soovitus võib tol hetkel tunduda liialdusena, peitub selles karm tõde — üldjuhul hakkavadki kõigepealt teised märkama, et midagi on valesti. Sa ju ise oled samal ajal kõrvuni ametis uue ülesande lahendamisega ja sul pole aega mitte millegi muuga tegeleda. Mõtled iga hetk vaid tööle, nagu muud elu polekski. See on märk, et kiirendamise asemel tuleks üles otsida piduripedaal. Vaatamata sellele, mida teised arvavad või kui endale jätkuvalt tundub, et ma ju jõuan, oskan, suudan, tahan.

Põleda heleda leegiga või läbi põleda?

Seega ei tohiks karta teha kannapööret ja aeg maha võtta. Tuleks julgeda teha valikuid, mis lubavad särava leegiga põleda, kuid mitte läbi põleda. Oma praeguse tööandja juures alustasin madalamal tööpositsioonil, hoolimata sellest, et olin varem töötanud kõrgemal ametiredeli pulgal. Täna teen tööd, mis mulle meeldib. Tean, millist väärtust mu tegevus loob. Tänu oma varasemale kogemustele aga oskan tõmmata selgeid jooni, millest ma üle ei astu — mõtlen läbi, millal ja miks on millegi tegemine oluline. Kui eesmärk aitab mul saavutada midagi, mis teeb mulle head, siis jah, pingutan rohkem. Kuid pikaajaline terror jääb minust täna ja edaspidi puutumata.

Ükski amet ei ole vale valik, kui see on sinu kutsumus. Tähtis on lihtsalt, et saaksid aru, kas see on sinu, su ema, elukaaslase või ühiskonna ootus. Ma ei väida, et peaksime kulgema läbi elu ilma kõrgemale püüdlemata, vastupidi. Ambitsioonika inimesena tean seda liigagi hästi. Saavutused aga ei tohiks tulla tervise hinnaga. Seetõttu mõtle läbi, mis sind tegelikult huvitab, millised on sinu tugevused. Arenda neid. Küll siis leiad ka selle unistuste töökoha või jõuad arusaamisele, mida juurde õppida.

Julgeme rohkem endalt ausalt küsida, kelleks tahame päriselt saada!