Kristi (suurel pildil ja all vasakul) ning Kelli oma sõltuvuse tipphetkedel.
Sporti soovitatakse teha kõigil, hoolimata soost, vanusest ja elustiilist. Mõnel saab trenn aga kinnisideeks – ning edasi isegi raskeks sõltuvuseks. Õed Kristi (24) ja Kelli Tamm (21) liikusid sellel kursil paar aastat tagasi.

Kolm aastat tagasi läks Kelli sõbrannadega spordi­klubisse. Ta käis toona kümnendas klassis. Kuna ta oli terve elu tegelenud tantsimisega, soovis ta proovida postitantsu. “Tundsin kohe, et see ala mulle kindlasti ei sobi, kuid meeldis sealne üldine mulje. Võtsin kuupileti, et järele proovida, mida spordiklubi veel pakub,” jutustab Kelli.

Kui algas suvevaheaeg, oli tal rohkelt vaba aega. Kelli suurendas koormust ja tegi trenni seitse päeva nädalas. “Üldjuhul oli kolm trenni päevas ja kõik väga rasked. Kõige inten­siivsemal perioodil treenisin 25 tundi nädalas. See on vist päris hull, kui nüüd niimoodi kokku arvutada...”

Kristile tundus toona, et Kelli on kogu aeg trennis – ja tulemused olid ka näha. “Ma mäletan täpselt, kuidas jalutasime koos kinno ning ma vaatasin tema keha, eriti tagumikku – ja mõtlesin, et peaksin ka trenni minema,” meenutab ta naerdes. Sel ajal sõi Kelli normaalselt ja oli väga elurõõmus. “Tema tuju oli hea ja kõik algas väga süütult.”

Kelli tegi koormustesti, kus kiideti tema füüsist ja soovitati toitumises väikesi muudatusi teha. “Mulle räägiti ka võistlemisest – väga positiivne ja innustav! Aga toidusoovitusi võtsin ma väga kategooriliselt ja muutsin oma menüüd päevapealt.” Igal söögikorral toitu kaaludes vähendas ta 5 grammi kaupa toiduaineid. Kelli sõi väga napilt ja pärast trenni olid tema menüüs ainult salat, granaatõunaseemned ja marjad. Vahel tegi ta päevas kuus tundi trenni, kuid ka siis nokkis ainult pisut salatit või ei söönud üldse.

Heast vormist sõltuvusse

Kelli tegi juba aktiivselt trenni, kui Kristi temaga jõusaalis liitus. Kõigepealt jooksis Kelli tund aega lindil, siis tegi 30 minutit kõhulihaseharjutusi ja lõpuks bodybalance’i rühmatreeningu. “See oli tal kergem päev,” räägib Kristi, “ja ta kutsus kõike seda tegema ka mind.” Aktiivse eluviisiga Kristi hakkaski üsna pea intensiivselt spordisaalis aega veetma.

“Sõltuvus tekkis ruttu, sest pärast trenni oli alati hea olla ja vaimustus uuest vormist. Hakkasin ühe eratreeneri kava järgi harjutama ja lõpuks treenisin ka mina kuus-seitse korda nädalas, mitte küll kuus tundi päevas.” Kristi käis spordi­klubis mõnikord hommikul enne loenguid ja õhtul uuesti, et kardiotrenni teha. “Jah, ma olen valetanud, et saaksin trenni minna. Kui mingi oleng või kokkusaamine sattus mu lemmikrühmatrenni ajale, siis ütlesin, et ei saa tulla, sest enesetunne on kehv. Ma ei tundnud ennast kunagi süüdi – tahtsin ju ainult sporti teha. Trenni promotakse kui hästi tervislikku tegevust ning see alati kinnitas, et olen õigel teel.”