Kummaliste silmade lugu

Merike Möldri (26) silmi vaadates imestasid mitmed arstid: ei ole varem midagi sellist näinud! Omapäraste silmadega naine hakkas järjest vähem nägema ja kannatama sagedaste peavalude all

Järvamaal elavale Merikesele meenub esimene kord, kui silmi kontrolliti. See oli põhikoolis, tavaline õpilaste lauskontroll. "Enda meelest nägin ideaalselt. Arst aga leidis midagi kahtlast ja kirjutas prilliretsepti."Prille Merike aga ei kasutanud, sest polnud vahet, kas ta vaatab prillidega või ilma. Siis tuli armastus, abiellumine...Ehkki ta ei näinud ideaalselt, möödus siiski kuus aastat, kuni Merike tundis, et nüüd vajab ta prille. Maailm paistis justkui läbi kasvuhoonekile ja peavalud olid sagedased kaaslased. Et vanad silmaklaasid olid katki, tuli minna uusi muretsema.

Saatekirjade paraad

Merike elas Viljandis ja läks sealse silmaarsti vastuvõtule. Arst uuris ja ütles lause, mida naine edaspidi korduvalt kuulis: "Teil on väga omapärased silmad, selliseid ma varem näinud pole." Arst sättis eri tugevusega klaase Merikese silmade ette. Ükshaaval sai nägemine mõlemas silmas selgeks. Kui aga tuli läbi kahe prilliklaasi korraga vaadata, oli kõik jälle udune ja segane.  Arst kirjutas Merikesele saatekirja Tartu silmaarstide juurde, kes väljendasid samuti imestust. Talle teatati, et ta vajab nägemise korrigeerimiseks laseroperatsiooni ja seda tehakse Tallinnas. Mõte lõikusest tekitas küll kõhedust, kuid Merike otsustas minna. Ülemus teatas aga seepeale, et ärgu ta kujutagu haigeolemist ettegi. Vaba päev jäi saamata ja operatsioon tegemata. Naine räägib, et ega nägemine siis nii kehv olnudki.Elu veeres omasoodu edasi. Lõpuks, pärast hirme ja kahtlusi, kas ta lapseootele jääbki, sündis Merikesel tütar. Merike on kasvanud suures peres, oskab väärtustada teisi, unustades sealjuures enda. Nii ei tegelenudki ta enam oma silmade raviga.

Pere kolis Järvamaale. Paar aastat hiljem oli Merikese nägemine muutunud päris halvaks. Ei aidanud ka imeravitseja käteliigutused. Merikese abikaasa Mairo Mölder meenutab, et naine kolis õhtuti telerile aina lähemale. "Minu nähes istus teleka kõrval tugitoolis, aga kui ootamatult koju tulin, nägin, et ta on ekraani ees põlvili, nina vastu ekraani," räägib Mairo.

Nüüd läks Merike Paidesse arsti juurde, kes ütles seekord ka midagi konkreetsemat – naisel on kae. Merike sai saatekirja Nõmme erakliinikusse kae eemaldamise operatsioonile.

Enne lõikust tehti tavapärane ülevaatus. "Ja jälle! Uurib arst silmi, tõdeb nende kummalisust ning jätab operatsiooni ära," meenutab Merike, tunnistades, et nüüd hakkas see lõputu segadus teda juba heidutama. "Inimene ei näe, saab prillid ja hakkab nägema. Minuga aga oli alati veel mingi probleem, aina uued suunamised, uued arstid, uued kulud."  Nõmme erakliiniku doktor selgitas, et silma sarvkesta tuleb uurida ning ravida. Topelt pole mõtet opereerida. Merike sai saatekirja Ida-Tallinna Keskhaigla silmakliinikusse.

Lõpuks ometi ravi

Nüüd tundis Merike, et on jõudnud õigesse kohta. Silmakirurg Artur Klett selgitas talle, et tegu on haruldase päriliku haigusega, mis aastatega moonutab silma sarvkesta ja läätse. Moonutatud läätse on võimalik kunstläätse vastu vahetada, aga sarvkest vajab asendamist teiselt inimeselt ehk doonorilt saadud sarvkestaga. "Ega ma päriselt mõistnudki, mis minuga lahti on. Sain aru, et sarvkest on kuidagi spiraalis ja surub silmamuna peale," räägib naine.  Kolm kuud hiljem kutsuti ta operatsioonile. Talismanina kaasas vend Toomase kirjutatud luuletus, usaldas Merike end arstide kätte.

Operatsioonitoas mängis muusika. Patsiendil paluti olla rahulik ning kuulata õhus hõljuvaid meloodiaid. Ta ei kuulnud, õigemini ei pannud tähele, hirm peagi juhtuva ees kustutas muusikataju. Naine ei oska väljendada õudust, mida ta operatsiooni ajal tundis. Ta kordab vaid sõna jube ning vangutab tühjusesse vaadates pead. Ebamugavus ei olnud tingitud operatsiooni valulikkusest, vaid emotsioonidest. "Oled ärkvel ja tajud, kuidas sinu silma kallal toimetatakse, surutakse, keeratakse. Mitteopereeritava silmaga näed, kuidas erinevad arstiriistad lähenevad su keha kõige õrnemale osale."Vahel ta võpatas, sest arvas tundvat valu. Siis jälle rahunes ning jõudis olla ka ükskõikne. "Tekkis tunne, et ei huvita enam, mis nad teevad, tehku või kümme operatsiooni järjest. Siis aga tulvas peale taas hirm." Operatsiooni käigus sai parem silm uue sarvkesta ning kunstläätse.

Järgmisel päeval, kui arst silma avas, märkas Merike, et doktoril on uskumatult valged ja ilusad hambad. Vaatas palati seinale maalitud loomi, mida varem oli tajunud vaid värvilaikudena, ja mõistis, et näeb palju paremini. Arst kinnitas, et operatsioon läks väga hästi. Merike ei võinud tõsta raskusi, pidi puhkama ja silmale rahu andma. Ei tohtinud nägu märjaks teha, juukseid aitas pesta abikaasa. Vaadata sai vaid otse, muidu oli väga valus. "Aga eks sa katsu kogu aeg otse vaadata..." ohkab Merike. Ta mäletab, et tõstis lauale väikese tooli, pani sellele taldriku, et see oleks täpselt silmade kõrgusel, ja üritas nii süüa. Tasapisi läks olemine paremaks, valud kadusid, ta sai juba vabamalt ringi vaadata ja, mis peamine, nägi paremini. Ka varasemast nii tuttavad peavalud olid kadunud.

Hädad polnud veel lõppenud

Operatsioon toimus aprilli viimasel päeval ja suve nautis Merike juba palju parema nägijana. Merike oli rahul ning õnnelik, ehkki silm vesitses, oli tundlik valguse ja tuule suhtes ning piinas "saepurutunne".

Augustis tabas silma põletik. Merike läks end näitama Paide arstile, kes saatis ta edasi Tallinna. Iga käik arsti juurde, ka Paidesse, tähendab kohustust leida lapsehoidja väikesele tütrele, kulutusi telefonikõnedele, bussisõidule, arsti visiidile, retseptiravimitele. On hea, et ravi silmakliinikus on siiski kogu ulatuses kompenseerinud haigekassa.Nii tuligi Merikesel oodata mehe palgapäeva, et Tallinna sõita. Arst pahandas viivituse pärast ning teatas, et tuleb teha operatsioon niitide silmast eemaldamiseks.

Nüüd kartis Merike juba tõsiselt. "Ei mina kuulnud enam mingit muusikat, ehkki see mängis. Nii kui nägin midagi silmale lähenemas, oli pöörane hirm. Nii jubedad olid mälestused eelmisest operatsioonist." Arst tõdes rõõmuga, et põletik polnud jõudnud haarata sarvkesta. Merike tundis end pärast lõikust palju paremini: saepurutunne oli kadunud, samuti liigne tundlikkus.

Novembri lõpus oli veel üks protseduur – kunstläätse laserpuhastus. Arst selgitas, et siis on selle silmaga kõik. "Jõulukingiks pidin saama prillid." Alates jaanuarist algab aga uus ring, sest siis on oodata teise silma operatsiooni. Parem silm kannab praegu suurt koormust – teeb ära kogu vaatamise töö. Kui Merike käega ravitud silma kinni katab, ei näe ta peaaegu midagi. Kuid ta ei kurda. “Olen  haiglates näinud inimesi, kes on palju raskemas seisus. Mina saan liikuda, töötada, mul on pere, mul on läinud isegi väga hästi."

Merike püüab uuele lõikusele mitte mõelda. Murelik on ta hoopis oma tütre Meriti pärast, sest haigus on päritav. "Ja arsti sõnul on 50 protsenti võimalik, et ka mu tütrel võib see välja lüüa." Ta mõistab, et ega muretsemine aita, tuleb lihtsalt last jälgida ning arsti juures kontrollis käia.

Esialgu oli Merikesel ka õõvastav mõelda, et tema silmas on kellegi võõra inimese tükike. Kõhedust lisas abikaasa märkus: surnud inimese oma. Kuid enamasti ei juurdle Merike selle üle. Ta on tänulik, et oli doonor, tänu kellele on üks silm saanud tervemaks.

"Mõtlesin, et ka mul ei oleks midagi selle vastu, kui pärast minu siitilmast lahkumist mõni kehaosa kellelegi teisele saaks. Tahaksin ka olla doonor," ütleb ta.

 Nägijaks tänu doonorile

Doktor Artur Klett,

silmakirurg

Merike Möldri silma sarvkest oli moondunud. Selliseid juhtumeid tuleb aastas ette kümme kuni viisteist. Haruldaseks teeb tema loo tõsiasi, et moonduma hakkas ka silmalääts – seda kohtab seitsme aasta jooksul vaid korra. Sünnijärgselt olid silmad korras, kuid kuna tegu on päriliku haigusega, siis muundumine oli geneetiliselt ette teada.

Progresseeruva mõlema silma haiguse tõttu oli Merike enne operatsiooni sügav vaegnägija. See on ka põhjus, miks ta sai doonori sarvkesta nii ruttu. Praegu on järjekorras üle saja inimese ja ooteaeg kuni kolm aastat. On nii neid, kellel ainult üks silm vajab siirdamist, kui ka neid, kel üks kahest juba siiratud. Mida rohkem on doonoreid ja hoolivaid inimesi doonorite lähedaste hulgas, kes on nõus ütlema oma jah-sõna, seda rohkem on meil selliseid õnnelikke ja tervemaid inimesi nagu Merike.