Moodne maailm kasutab tehismaterjale kõikjal alates toidust ja rõivastest ning lõpetades kodusisustuse ja tehnikaga. Elu erinevate plastmassideta on juba raske ette kujutada. Mugavus, mida need tehisained pakuvad, võib aga nõuda terviselt ränka lõivu. 

Hiljuti Balti riikides korraldatud keskkonnauuringu projekt LIFE+ “Mõtle, mida tarbid” uuris tervist kahjustavate kemikaalide sisaldust Eesti, Läti ja Leedu tarbetoodetes, toaõhus, kodutolmus ja inimeste veres. Tulemused olid üllatavad − ohtlikke aineid leiti nii kõigi testisikute veres, kodutolmus kui ka paljudes igapäevastes toodetes.

Üks väga suur allikas, kust kahjulikud keemilised ühendid meie organismi jõuavad, on kõiksugu plastmassist tooted: toidupakendid, säilituskarbid ja -kotid. Elu päris ilma nendeta on nüüd juba raske isegi ette kujutada, kuid siiski tuleks olla nende ostmisel ja kasutamisel märksa tähelepanelikum ja teadlikum ning eelistada tooteid, mis on tervisele ohutud või ohutumad.

Üks kõige lihtsam võimalus on lihtsalt vaadata pakendilt, mis sorti plastmassiga on tegemist ja kas seda tasub osta. Kindlasti tuleks olla tähelepanelik just lastele mõeldud toitude puhul, kuna noor organism, mille kaitse pole veel välja kujunenud (alla 3. eluaasta), on mürkide suhtes eriti haavatav.

Erinevate plastmasside kasutusalad
1. PET ehk polüetüleentereftalaat− pehmed joogipudelid ja kilest toidukotid, salatikastmepudelid, maapähklivõi topsid, ahjupanekuks mõeldud nõud, salatipakendid, sügavkülmapakendid.
Mõju: Üldiselt ohutu, kuid pikal kasutamisel või viga saanud pahendist võib ajapikku toidu või joogi sisse imbuda ning tekitada terviseprobleeme.
Soovitus: Pudeleid võib korduvkasutada, kui neid tarvitamiskordade vahel sooja seebiveega pesta ja hoolikalt kuivatada. Tuleks suunata taaskasutusse, kui muutuvad häguseks või mõranevad.

2. HDPE ehk kõrgtihe polüetüleen − ketšupi-, majoneesi-, piima-, mahla- ja veepudelid,  prügikotid, pesu- ja puhastusvahendite pudelid, kilest toidukotid, hommikuhelveste pakkide kilevooderdus.
Mõju: Peetakse ohututeks, kuid neid ühendeid pole piisavalt testitud.
Soovitus: Pigem ohutu.

3. PVC ehk polüvinüülkloriid − šampoonipudelid, toidukile, dušikardinad, mänguasjad, vinüülist põrandakatted, mitmed plasttorud, läbipaistvad toidupakendid. PVC on madala termilise stabiilsusega ja selle lagunemisel eraldub tervisele ohtlik HCl. PVC sisaldab lisaks ftalaate − uuringud kinnitavad, et ftalaadid kahjustavad hormonaalsüsteemi talitlust.
Mõju: Kõige ohtlikumad ühendid, seotud vähi, diabeedi ja hormonaalhäiretega.
Soovitus: Väldi iga hinna eest.

4. LDPE ehk madaltihe polüetüleen − pehmed joogipudelid, kandekotid, kinnitused, elastsed purgid ja tuubid (kosmeetika, toiduained), rõivad, mööbel, vaipkatted.
Mõju:  Ühendite lekkimist pole täheldatud, kuid laguneb väga aeglaselt.
Soovitus: Tervisele praktiliselt ohutu, kuid halb keskkonnale.

5. PP ehk polüpropeen − margariini- ja jogurtitopsid, ravimitopsid, kõrred, plastmassist pudelikorgid, leiva- ja saiapakendid, siirupipudelid, mikrolaineahju panemiseks mõeldud nõud.
Mõju: Vähetestitud, kuid peetakse ohutuks.
Soovitus:  Pigem ohutu.

6. PS ehk polüstüreen − vahtmaterjalid (kaasaostetav toit, munarestid), ühekordsed nõud, elektroonikaseadmete kaitsepakendid ja muud pakkematerjalid, lihapakendi alused, CD-ümbrised. Polüstüreeni tootmisel tekivad kantserogeensed kemikaalid, mistõttu oleks targem selle kasutamist vältida.
Mõju: Võib eritada toksilist ja tugevalt vähki tekitavat ühendit, mida seostatakse ka lümfisüsteemi ja geneetiliste häiretega.
Soovitus: Väldi iga hinna eest.

7. Muud − kõik teised plastid, mis ei kuulu juba eelnimetatud kuude rühma. Näiteks melamiin, mida tihti kasutatakse plasttaldrikute ja -topside valmistamisel. Neid leidub näiteks taaskasutatavate veepudelite, DVDde, arvuti- ja telefonikestade, silmaläätsede, nailontoodete ja erinevate kanistrite koostises.  Sellesse kategooriasse kuulub ka bioplast ehk biolagunevad polümeerid (nt PLA ja PHA), mis on valmistatud tavaliselt kiirelt taastuvatest looduslikest materjalidest nagu mais, kartul või suhkruroog. Neist valmistatakse kilekotte ning ühekordseid nõusid.
Siia kategooriasse jääb ka polükarbonaat (PC), millest valmistatakse kõvast plastmassist pudeleid, ka lutipudeleid, kõvasid plasttopse ja toidukarpe. Selle koostisse kuulub sageli üks ohtlikumaid ja enam uuritud keemilisi ühendeid plastide koostises − bisfenool A (BPA), mis kahjustab inimese hormoonaalsüsteemi.
Mõju: Mõningad ühendid on ohutud, kuid teistel tõestatud seos viljatuse ja loote arenguhäiretega.
Soovitus: Võimalusel väldi.

Kuidas ohtu vähendada?
• Jälgi hoolikalt toodete märgistust ja uuri koostisaineid. Kui kahtled, ära osta. Abi leiad ka tabelist siin kõrval.
• Osta ja kasuta plastmassist karpe ja kotte võimalikult vähe ning eelista taaskasutust − ka kõige mürgisem neist lõpetab lõpuks kemikaalide õhku eritamise, n-ö hingab ära.
• Pööra tähelepanu ökomärgistele (Põhjamaade Luik, ELi Lilleke, ÖkoTex, Saksamaa Sinine Ingel), mahetoidu märgistele või sellistele mõistetele nagu PVC-vaba, parabeenivaba või BPA-vaba ja eelista nende märgistega tooteid.
• Kasuta tooteid alati vastavalt kasutusjuhendile.
• Võimalusel eelista klaasist või roostevabast terasest pakendeid.
• Hari ennast! Rohkelt infot puhtama elu kohta leiad näiteks lehtedelt Thinkbefore.eu või Bioneer.ee.

Ära kunagi ...
... jäta plastmassist toidu- ja jooginõusid päikese kätte − kuumutamisel eraldub plastmassist mürke ka muidu ohutute toodete puhul.
... kasuta plastmassist toidunõusid, mis on kriimustatud, mõranenud või mille värv on muutunud.
... säilita toitu plastmassist karpides või kilekottides. Osta endale korralikud klaas- või metallpurgid − see on ökonoomsem ja loodussõbralikum, tervislikkusest rääkimata.