Fotod: Krõõt Tarkmeel, Unsplash
Istusime 2016. aasta kevadel abikaasaga ultrahelikabineti ukse taga. Olime kannatamatud ja ärevil, tahtsime oma ilmaimet ekraanil näha. Enne meid väljus üks paar – naisel pisarad silmis, mehel pilk maas. Vaatasime abikaasaga teineteisele närviliselt otsa: kuidas meil läheb?

Läks hästi, läks veatult ja sügisel sündis meie poeg. Kuid kaks aastat hiljem sain minagi märgade silmadega ultraheli­kabinetist lahkuda.

Minu esimene rasedus möödus suuresti kompli­katsioonideta. Lisaks olime lapseootele jäänud hetkel, mil seda soovisime ja otsustasime. Nõnda elasimegi õndsalt naiivses teeme-lihtsalt-lapsi-mullis.

Sellest hoolimata teadsin vägagi hästi, et enne kui tervena sündinud beebi su käte vahele jõudnud pole, ei ole miski kindel. Ent eks inimene hindab olukordi peamiselt enda kogemuste järgi ja minu senine kogemus oli lihtne: tahtsin last, sain lapse.

Lapseootus möödus heade uudiste rütmis ja ka beebi­grupis, kuhu kuulusin, kulgesid rasedused peamiselt hästi… Või kas kulgesid? Ehk ei osa­nud ma omaenda kerkivast kõhust kauge­male vaadata? Õppisin seda tegema teise raseduse peetumise järel.

“Südametööd ei ole näha.”

Kui meie poeg oli veidi rohkem kui aastane, vaatas mulle rasedus­testilt vastu kaks joont. Olin šokis ja hämmin­gus, sest taas oli meil õnnes­tunud “valmistada” laps üsna kiirelt. Harjusin kahe väike­lapse mõttega ruttu. Vaatasin suuremaid vankreid ja sor­teerisin pojale väikseks jäänud riideid...

Teatasime uudise sugulastele ja sõpradele veel enne n-ö kohus­tusliku 12 nädala täitu­mist, sest rõõm kahe lapse koos kasvamise üle oli suur ja esimesel korral läks ju kõik hästi – miks ei peaks ka nüüd? Olen ju tugev ja tubli, ühe lapse edukalt ilmale toonud. Ent esimene ultraheli oli tunduvalt murettekitavam kui eelmisel korral. Ämmaemand oli ebalev ja kogelev ning kogu protse­duur valulikum ja eba­meeldivam, kui mäletasin. Laps olevat peidus – raske leida ja näha, kuid südame­töö ja suurus vastas enam-vähem arvutatud päevadele ehk kuuele-seitsmele nädalale.