Mereõhk teeb vabaks
Pole midagi imestada, et nii Hollywoodi kassahittide kangelased kui ka poeedid ja romaanikirjanikud leiavad end tihtipeale rannast, vahtimas klaasistunud pilgul horisonti ja maailma otsatust. Rannast leiab nii merikarpe kui ka vastuseid; loovust ja lahendusi. Sammudes mööda tolmust laudteed või kõrkjatega ääristatud kitsast rada mere poole, astud justkui portaali, mis viib sind iseendasse.
Pikk rannajoon on meie privileeg. Suvel oleks lausa patt jätta minemata mere äärde, kui selleks võimalus avaneb. Rand tähendab inimestele erinevaid asju: kes kasutab seda päikesevanni võtmiseks, kes jalutamiseks, kes supluseks karastavas vees. See on koht, kus sõpradega elu nautida või iseendaga elu üle mõtiskleda. Inimesed, kes on mere ääres sündinud, ei suuda tihtipeale sisemaal elada – midagi olulist on justkui puudu.
Ranna kasulikkust tervisele on pikalt uuritud. Juba 18. sajandi alguses kirjutasid arstid patsientidele välja tuusikuid ookeaniäärsetesse nn kümblushaiglatesse, kus olid kasutusel mitmesugused vanniprotseduurid mereveega. Viimane sisaldab ohtralt mineraalaineid, sealhulgas magneesiumi, kaaliumi ja joodi, mis aitavad kehal võidelda nakkustega. Soolast läbiimbunud õhk aga mõjub hingamisteedele hästi, parandades omakorda ka une kvaliteeti.
Kuula rahu
Palgeid silitav soe tuuleke ja varvaste all krudisev pehme valge liiv on tõenäoliselt kaks komponenti, millest on valmistatud unelmad. Meie rõõmuks on need ka tervist turgutava eliksiiri koostisosad.
Kliiniline psühholoog Richard Shuster väidab, et liivasel rannikuribal, kus silmapiiriks vaid lõpmatus, on end lihtne kaotada kõikehõlmavasse zen-tundesse. Selleks on mitmeid põhjusi, üks neist mere sinine värvitoon, mida aju seostab rahu ja rahulikkusega. “Merepiiri silmitsemine viib meditatiivsesse olekusse, mis võib muuta ajulainete sagedust.”