Minu keha ja neli rasedust

Tšellist ja nelja poja ema Silvia Ilves (26) ütleb, et eelistab noore emana ebamugavat elu mugavale – see on tema hea füüsilise vormi saladus. Mida on ta oma nelja rasedusega kogenud?

Elu esimest lapse­ootust mäletan hästi...

...aasta oli 2010, olin ise 17 ja just keskkooli lõpetamas. Laps sündis 7. detsembril. Rasedus oli planeeritud, olime elu­kaaslasega (kes oli minust viis aastat vanem) väga põnevil. Minu vanemad aga... nagu arvata võiski… pigem mures. Oma erialaõpetajale valmis­tasin muidugi suure pettu­muse, olles tol ajal Tallinna Muusikakeskkooli palju­tõotavaim noor tšellist.

Esimese rasedusega võis nautida muidu olematu rinna­korvi suurenemist, mis pani mind end naiselikumana tundma. Juuksed kasvasid mühinal ja muutusid kohevaks. Seljanka lõhn ajas öökima, samuti oma kodu lõhn!

Sõin hea meelega ohtralt pannkooke, sõõrikuid, kartuli­putru. Mu lemmikud olid kartuli­õlikrõpsud limo­naadiga, kuni need mul südame nii pahaks ajasid, et oksendama pidin. Kord saatsin kell üks öösel elukaaslase Statoili rummi­kooki tooma, enne koju tulla ei tohtinud, kui koogid olemas.

Ämmaemand suunas mu toitumisnõustaja juurde, sest kaal kasvas iga külastusega hirmuäratavalt. Kõige raskem periood oli esimene trimester, mil autosõitki südame pahaks ajas. Tegin samal ajal eksameid ja enne eksamiruumi minekut käisin üsna sageli tualet­t­­ruumist läbi.

Mul isutas liiva krõbistamise järele. Hiljem leidsin veel muga­vamalt söödava – mulla! See isu kadus pärast sünnitust, aga tekkis igal beebiootusel uuesti.

Iga rasedus on unikaalne.

Mina olen iga rasedusega nautinud ohtrat söömist, neljanda ootusega oli eriti suur vajadus mulla ja magusa järele. Mäletan, et kolmanda ootuse ajal saatsin lapse isale Soome kiusu ja nalja mõttes pilte, kus isukalt mullast porgandit söön. Teise lapse sünnitus oli esimesest palju lihtsam, kuid kolmanda lapsega tundus sünnitus kurnavam. Neljas sünnitus kestis lühikest aega. Eks emake loodus paneb meid hirmsaid emotsioone unus­tama ning mäletama pigem häid.