Annie Spratt/ Unsplash
Mida teha, kui keset kiiret tööpäeva kipub pidevalt peale tukastus, kuigi lähed igal õhtul voodisse juba kell kümme?

"Enamasti on väsimuse põhjuseks haigus, mille saab teha kindlaks 95 protsendil juhtudest," kinnitab perearst Iris Koort. Tema juurde tuleb põhihädana väsimust kaebama keskmiselt üks patsient päevas.

Kehalist päritolu põhjusi võib olla palju, alates kergest külmetushaigusest kuni pahaloomuliste kasvajateni välja. Sinna vahele mahuvad kroonilised haigused ja põletikud, südamehädad, kehvveresus, kilpnäärme alatalitlus, suurenenud kurgu- või ninaneelumandlid, mis segavad ninahingamist ja öist väljapuhkamist.

"Juba kergekujuline ülemiste hingamisteede infektsioon võib pärast põdemist tuua kaasa nädalajao väsimust," selgitab Iris Koort. "Põletikud võivad tekitada väga tugevat väsimust, ka antibiootikumiravi võib viia organismi tasakaalust välja."

Tohter soovitab kõigil, kes on arusaadava põhjuseta kurnatud, käia igaks juhuks ära perearsti vastuvõtul. Väsimuse taga võib olla väga tõsine, näiteks pahaloomuline haigus. Seepärast on parem lasta kohe ennast uurida, mitte proovida hakkama saada üksi vapralt vitamiine süües.

Abi käeulatuses

"Kui oleme uuringud ära teinud ja veendunud, et kehalist põhjust pole, hakkame tasakesi inimese hinges urgitsema, et kusagilt niidiotsa kätte saada," paljastab Iris Koort väikese arstliku saladuse. Nimelt on väga sage väsimuse põhjustaja depressioon.

Depressiivne inimene ei pea olema nutune lootusetusetunde küüsis vaevleja. "Kuna meid on õpetatud olema kange ja tugev, põevad paljud oma depressiooni välja väsimusena. Eriti mehed, kes ju ei tohigi nutta," märgib Iris Koort.

Depressiooni korral on abi käeulatuses, sest juba kuuajalise antidepressantide võtmise ja psühhoteraapilise raviga võib saada korda sassiläinud suhte või rabeleda välja aastatetaguse psühhotrauma nõiaringist. Antidepressandid aitavad sisendada teotahet, mille abil leitakse murele paremaid lahendusi kui pikali voodis lage põrnitsedes. Et antidepressantide toime jääks püsima, peab ravikuur olema vähemalt poole aasta pikkune.

"Inimene tahab arsti käest väsimuse põhjustajana kindlat diagnoosi. Ja parem, kui see oleks mõni kehaline haigus," teab perearst oma patsientide hingeelu. Arstilgi on lihtsam panna patsiendile kindel diagnoos ja määrata ravi.

Päevast päeva roidunud

Osal väsimuse all kannatajatest aga ei täitu lootus leida üles põhihaigus. Tavaliselt ei kurda niisugused patsiendid midagi muud peale väsimuse ning on tulutult läbi teinud kõikvõimalikke uuringuid. Aja jooksul muutuvad murelikuks nii nemad ise kui ka arst, aga lahendust ei leita.

"Teaduslikus kirjanduses nimetatakse sellist seisundit kroonilise väsimuse sündroomiks, mida väidetavalt põeb viis protsenti kõigist väsinutest," nendib Iris Koort ja lisab, et praegustele arstidele pole seda tõbe ülikoolis õpetatud. Eri maades on haigust nimetatud Islandi tõveks, neurasteeniaks, müalgiliseks entsefalomüeliidiks, fibromüalgiaks. Nõukogude ajal pandi patsientidele, kelle väsimuse, närvilisuse, südamekloppimise jms põhjust ei leitud, diagnoos: neurotsirkulatoorne düstoonia.

Krooniliselt väsinuks peetakse inimest, kelle igapäevaelu on roidumuse tõttu olnud häiritud vähemalt pool aastat. Uni ei leevenda kroonilist väsimust. Kaasneda võivad unehäired, kehv keskendumisvõime, liigese- ja lihasevalud, kaelapiirkonna lümfisõlmede valulikkus, kurgu- ja peavalu. Krooniliselt väsinutel esineb tihti depressiooni ja ärevust. Mõnikord on palavikutunne, kuigi kraadiklaas näitab normaalset kehatemperatuuri. Ette võib tulla öist higistamist, isutust ja pearinglust.

Naised põevad kroonilist väsimust neli korda sagedamini kui mehed. Tüüpiliselt algavad vaevused 20.-50. eluaasta vahel, kuid seda tõbe esineb igas eas. Noorimad "väsinud" on viieaastased.

Põhjus teadmata

Juba paar aastakümmet on teadlased püüdnud leida kroonilise väsimuse sündroomi algpõhjust. Uuritud on geneetilisi põhjusi, väljaravitud depressiooni kaugtagajärgi ja stressirohket elustiili. Paljud krooniliselt väsinud ise on pidanud tõve algallikaks gripitaolist haigestumist. Tekitajaks on arvatud küll herpese-, küll borrelioosiviirust, kuid ühtki teooriat pole tõestatud.

Väsimuse põhjuste diagnoosid on käinud lainete kaupa nagu moevooludki. Näiteks süüdistati Soomes 1990. aastate alguses amalgaamist hambaplomme nii väsimuse kui ka keelevalu põhjustamises, mistõttu lahvatas sedasorti plommide väljavahetamise paanika. Hullustus möödus, kui amalgaamplommide süütust suudeti tõestada. Järgmine moehaigus oli seedekulgla pärmseen. Kui vanad puumajad muudeti õhukindlaks, vahetas selle välja maja hallitusseen. "Hallitusseen annab kindlasti allergiat, aga Soomes oli see natuke moediagnoosi poole," tähendab Iris Koort.

Juba mitu sajandit on pandud tähele, et väsimust esineb epideemiatena pärast sõdu. Viimati rääkis meditsiinikirjandus Lahesõja kroonilise väsimuse sündroomist, mis räsis sõjas osalenud riikide elanikke. Ei kirjutatud laialt, et Maailma Kaubanduskeskuse häving ja Afganistani sõda oleks kaasa toonud väsimuslaine.

Sellele, kes juhtub õnnetu viie protsendi krooniliselt väsinute hulka, on ainus praegu teadaolev ravi enda tühjaksrääkimine. Kuulajaks-nõuandjaks sobib usaldusarst, kes ei ütle: "Olete simulant, lõpetage see vigurdamine ära!" Sest nii mõnigi arst nimetab kroonilise väsimuse sündroomi all kannatajat simulandiks. Ja patsiendid jälle panevad tuttavate ja terviseajakirjade abiga endale rohkesti moediagnoose.

"Suur osa neist inimestest jääbki põdema," ütleb Iris Koort. Tervise saab tagasi kõigest kuus protsenti täiskasvanutest, mõõdukas paranemine ootab 20-50 protsenti. Laste puhul on tulemus rõõmustavam: olulist paranemist on täheldatud 54-95 protsendil.

Lugu ilmus 2002. aasta jaanuarikuus.