Suvepäev Tartus. Terves linnas pole vist akent, mis ei oleks avatud, ega inimest, kes püsiks toas. Lämbe leitsak, mis vaheldub jahutava tuulega, lausa kutsub kõike muud unustama ja hetkes olema. Nagu kümned teised, otsin ka mina ujumisriideid, et minna leegitsevat kuumust mõnes linnalähedases järves taltsutama. Seni, kuni keskendumise katkestab telefonihelin.

„Ma ei julge koju minna,” ütleb hääl toru teises otsas.

„Mis mõttes sa ei julge koju minna? Kus sa oled?” küsin sõbrale segaduses vastates.

„Kaubamaja juures. Siin on nii palju inimesi, ma ei julge nende vahele minna… Nii halb on olla. Ma suren vist ära — süda peksab kohe rinnust välja.”

See oli esimene kord, kui puutusin kokku ärevushäirega. Kaudne, kõhe kogemus. Aastaid hiljem tundsin seda omal nahal. Tundma on õige sõna, sest ärevus mässib endasse nii keha kui ka vaimu. Sul on füüsiliselt halb olla.

Kuigi olen alati olnud muretseja tüüpi ülemõtleja, siis isiklikku elu raputanud sündmused täitsid pea uut sorti kinnismõtetega, mida näis võimatu ajust välja visata. Mida enam neid ignoreerida püüdsin, seda tugevamalt need võimust võtsid, pugedes iga ajukurru vahele ning ujutades mind üle hirmuga, et see okkaline tunne ei lõpegi. Enesesüüdistused, pettumus, segadus ja häbi lõid Molotovi kokteili, mis näis igal hetkel lõhkevat.

Kohati tundus, et pea hõivanud mõtted polekski justkui minu omad. Hirm, põrguhirm. Peopesad läksid sekunditega higiseks, kurgus möllas iiveldus. Raske oli neelata ja keha oli justkui seestpoolt põlema süttinud. Lootusetus. Mis siis, kui ma lähen hulluks? Kas nii jääbki? Kas üldse suudan oma mõtteid kunagi enam kontrollida? Tahtsin vaid magada, sest päev tundus liiga pikk, et iseenda mõtetega võidelda.

Päästerõngana meenus see aastatetagune telefonikõne. Trükkisin Google’isse ärevushäired, samal ajal tundes, kuidas see tegevus lisab veelgi enam pinget. Ma lootsin, mõttes isegi palusin, et mul oleks midagi viga — midagi sellist, millel on olemas nimi, definitsioon. Ja millele on ravi.

Ärevushäire sümptomid, mille kohta lugesin — hirm kaotada enda üle kontroll, pinge, võimetus lõõgastuda, tükitunne kurgus, kuuma- ja külmahood, iiveldus — süstisid minusse üle nädalate lootust. Siit labürindist saab välja...

...