Praegu saab ta luuluperioodidele rahulikult tagasi vaadata. Varem see nii polnud. “Mul tuli oksemaik suhu, püüdsin endast eemale lükata, unustada kõiki neid pilte, mis taastudes silme ette tekkisid, see oli õudne,” meenutab Karmen. “Kogu see luululine episood ja eriti sellest väljatulemine tekitas minus suurt õõvastust. Mul oli häbi... poolteist kuud jutti luululises maailmas elada, seda on ikka palju,” väristab ta õlgu. “Kui tekkis psühhoos, siis tuli kõik aastate jooksul kogutu pinnale. Nutsin esimest korda minuga juhtunu pärast alles 22aastaselt psühholoogi juures.“

Algul ei saanud Karmen aru, miks ta viibib ravil psühhiaatria­kliinikus, sest ta elas oma armastuse maailmas – nimelt oli noorel üliõpilasel armastusteemaline psühhoos. “Ma kujutasin ette, et mul on..

Jaga
Kommentaarid