Tekst: Mari-Liis Helvik | Fotod: Shutterstock
Põiehädade, intiimpiirkonna püsivate vaevuste ja põrgupiinade vahele võib liialdamata tõmmata võrdusmärgi.

Kui tavaliselt aitab põiepõletiku vastu antibiootikumi­kuur, siis selle loo allikad antibiooti­kumidest abi ei saanud – õieti polnudki tegu põiepõletiku, vaid hoopis millegi enamaga. Katrinil (31) on interstit­siaalne tsüstiit, maakeeli valuliku põie sündroom, Marikal (35) on ette näidata peaaegu kahe aasta jagu meeletuid kannatusi, kuid mitte ühtegi diagnoosi. Katrin ja Marika ei ole nende pärisnimed, nad on nõus läbielatust vaid anonüümselt rääkima. Need on haigused, millest ei tahetagi avalikult rääkida. On valus, ehk piinlikki.

Mõlemad naised annavad mõista, et neid häirib, et selliste kaebustega naisi peetakse dramaatilisteks hüpo­hondrikeks, kes endale asju ette kujutavad. “Eladki täiesti normaalset elu kuni päevani, mil ühtäkki ei saa enam istuda ega astuda. Sind ümbritsevad inimesed ja ka arstid kahjuks ei mõista seda. Et mis siis nüüd äkki juhtus? Me ise ka ju ei tea,” ütleb Katrin.

Kõik proovid korras


“Kirja on läinud mingil hetkel põiepõletik, teinekord tupe­põletik, siis tsütolüütiline vaginoos, ärritusdermatiit (pärast punetava ja ärritunud naha pärast dermatoloogi juurde jõud­mist). Imelik on see, et konk­reetset haigus­tekitajat pole kunagi analüüsidest välja tulnud, isegi seent ei ole olnud, kuigi tihti on silmaga näha olnud ja ka arstid on seda kinnitanud, et asi ei ole päris korras,” kirjeldab Marika segaseid “diagnoose”.

Ise uurides on ta välja jõudnud sellis­te haigusteni nagu vulvodüünia, vesti­bulo­düünia ja inerstitsiaalne tsüstiit. “Vulvodüüniat on paar arsti maininud ka, aga üht kindlat diagnoosi pole keegi pannud.” Vulvodüünia tekkepõhjused pole teada ja selle sümptomid on pidev valu ja põletustunne; või selline valu või põletustunne, mis tekib ärrituse või surve tagajärjel (urineerimine, vahekord või ka lihtsalt istumine).

See oli enam kui aasta tagasi, kui Marika tegi kodus arvuti taga tööd ja tundis ühtäkki intiimpiirkonnas ebameeldivat kipitus- ja põletustunnet. Ta arvas, et küllap on tegu põie­põletikuga. Kuna varem oli tal selle haigusega vähe tegemist olnud, siis ei osanud ta suurt midagi arvata. “Ajas nagu rohkem pissile ka, kuid pissida valus ei olnud. Helistasin perearstile ja mulle kirjutati telefonikõne peale kohe välja antibiootikum Ciprinol.”