Tüvirakud aitavad

Veel paarkümmend aastat tagasi olid verevähk ehk leukeemia ja lümfisüsteemi kasvaja ehk lümfoomia kindlad surmahaigused. Praegu õnnestub tänu vereloome tüvirakkude siirdamisele enamik haigeid terveks ravida.

Merje Kergandil (24) lõi äge lümfoblastne leukeemia välja 2001. aasta kevadel keskkooli lõpueksamite aegu. Ägedale atakile eelnes pool aastat pidevat köha ning palavik oli pea igapäevane külaline. Kuna ees ootas väga tähtis ja pingeline keskkoolilõpetamine, ei pööranud neiu neile märkidele suuremat tähelepanu. Õhtuti võttis aga palaviku tabletiga alla, tundis ennast hommikul paremini ja läks jälle kooli. “Olin varem olnud alati terve. Tegin sporti ega osanud kahtlustadagi, et midagi hullu võiks lahti olla,” meenutab Merje.
Tartu Ülikooli kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja, professor Hele Everaus teab, et nii lümfoomia kui leukeemia puhul on tegu salakavala ja tõsise haigusega. “Nende varajased sümptomid on ebatüüpilised ja võivad esineda paljude teiste haiguste juures,” selgitab arst. Näiteks leukeemia puhul tuleb ette väsimust ja südamekloppimist, mida võidakse kirjutada südamehaiguse arvele. Kui organismis jääb väheks hapnikku ringi kandvaid punaseid vereliblesid, siis ei saa koed piisavalt hapnikku ning inimene tunneb end väsinuna. Peaksid sellele lisanduma pidevad väikesed palavikud, öine higistamine, kaalukaotus, kergesti tekkivad nahaalused verevalumid ning nina ja igemete veritsused, siis räägivad need märgid selgelt, et midagi on tõsiselt korrast ära.
Lümfoomia puhul on ohumärk suurenenud lümfisõlmed, mis pole valulikud ega taandu. “Siin ei tohi muidugi unustada, et lümfisõlmed võivad ka loomulikult suureneda, sest tegu on ikkagi osaga organismi kaitsemehhanismist. Lastel esineb seda viirushaiguste puhul väga tihti. Kui aga suurenenud lümfisõlm pole valulik ja jääb püsima, siis tuleb põhjusi uurida,” selgitab Hele Everaus.
Tihti kiputakse kirjeldatud sümptomeid põhjendama tööpinge, stressi või kerge külmetusega ega minda isegi arsti juurde. Nii leukeemia kui lümfoomia puhul on aga haiguse võimalikult varajane avastamine selle eduka väljaravimise esimene võti. “Vereloomekasvajate puhul ongi kõige suurem probleem, et haiged jõuavad meie juurde tihti hilja, sest esmaste haigustunnuste taga ei oska isegi perearstid sageli vähki kahtlustada,” on doktor murelik.

Põhjusi ei tea

2001. aasta 20. mail oli Merje enesetunne korraga nii halb, et kooli asemel viis kiirabi ta otsemat teed Pelgulinna haiglasse. Pärast kuuajalist uurimist selgus lõpuks Hiiu onkoloogiakliinikus tõde: neiul on äge lümfoblastne leukeemia.
Seda, mis leukeemiat ja lümfoomiat põhjustab, ei oska arstid tänase päevani öelda. “Leukeemiat ja lümfoomiat ei saa ennetada,” tõdeb professor Everaus. Teada on ainult see, et näiteks radioaktiivne kiirgus ja mitmesugused mürgised ained soodustavad vereloomekoe rakkude muutumist kasvajalisteks. Leukeemia puhul on need rakud luuüdis, lümfoomia puhul aga lümfisõlmedes.
Lümfoomia puhul mängivad rolli ka varasemad kroonilised haigused, mis võivad häirida ja nõrgestada keha enesekaitsesüsteemi. Näiteks esineb aidsihaigetel lümfoome ja lümfoomiat sagedamini kui teistel.
“Kui me aga mõtleme nüüd, et leukeemia ja lümfoomia ei küsi vanust ja neid haigusi esineb ka päris väikestel lastel, siis ainult neist teguritest ka ei saa lähtuda,” on professor nõutu.
Pärast Merje diagnoosi selgumist lasi neiu ema Merike Rebane (46) peast läbi kõik võimalikud põhjused, mis viisid just tema tütre raske haiguseni. “Merje vanavanemad on pärit Kirde-Eestist Kohtla-Järvelt. Merje veetis väiksena seal tihti aega. Ka siis, kui T_ernobõlis oli tuumakatastroof ja radioaktiivne pilv liikus üle Kirde-Eesti. Arstid arvasid selle üheks tõenäoliseks põhjuseks, sest haiguse peiteaeg võib olla ju väga pikk. Sel ajal, kui ta lõpueksameid tegi, oli immuunsüsteem ülepingest lihtsalt nõrk ja haigus lõigi välja,” arutleb Merike.

Pikaldane ravi

Ajal, mil Merjel diagnoositi verevähk, ei teadnud ema ega tütar, mis haigus on leukeemia. “Kuna ma polnud varem tõsiselt haige olnud ega tundnud haiguse iseloomu, siis arvasin esialgu, et eks see paranemine võta paar nädalat aega. Hiljem, kui natuke uurisin, mida leukeemia üldse tähendab, loobusin igasugusest ajalisest arvestustest. Keskendusin rohkem terveks saamisele ja kõigele heale, mida leidub igas päevas,” jutustab Merje. Neiu võitlus leukeemiaga kestis kaks aastat. Tagantjärele peab ta seda õnnelikuks õnnestumiseks.
Ka Hele Everaus kinnitab, et vere- ja lümfisüsteemi kasvajate ravi on pikk ja keeruline. “Kõigepealt tuleb alustada sellest, et saada jagu kasvajarakkudest. Selleks teeme 6–8 kuuri keemiaravi. See on patsiendile päris tõsine katsumus,” räägib arst. Ravi lõpuosas tehakse keemiaravi eriti suurtes annustes. Et patsient selle üle elaks, on kaks võimalust. Teatud juhtudel saab enne keemiaravi algust koguda patsiendilt endalt vajalikke vereloome tüvirakke ja need siis külmutada, et pärast tagasi siirdada. Teine võimalus on kasutada doonori tüvirakke. See on juba keerukam protsess, kuna on vaja leida doonor, kelle tüvirakkude tüüpi oleks patsiendi organism nõus omaks võtma. Tavaliselt sobib doonoriks keegi patsiendi õdedest-vendadest. Mida suurem pere, seda suurem tõenäosus on leida sobiva tüvirakutüübiga doonorit.
“Pärast tüvirakkude siirdamist võiks arvata, et patsient ongi terve. Päriselt  on see aga pikk ja keeruline mäng,” räägib doktor Everaus. “Esimesel aastal pärast siirdamist on patsient kõiksugu haigustele väga vastuvõtlik. Kahe aasta jooksul võib haigus veel tagasi pöörduda. Patsiendi võib lugeda terveks alles viie aasta pärast, kui kõik näitajad on korras.”
Merjel on pisike pere: ema, isa ja poolõde. Seda rohkem tekitas muret doonori leidmine. Ema ei sobinud, poolõde ei sobinud. Isa koesobivuse markerites oli Merje omaga kaks erinevust. Varem oli siirdatud ainult ühe erinevusega tüvirakutüüpi. Arstide esimene vastus oli, et siirdada ei saa, sest kaks erinevust on liiga riskantne.
Viimases hädas pöördus ema Merike Soomes elava sõbranna kaudu Helsingi ülikooli keskhaigla hematoloogia osakonna juhataja ja luuüdi siirdamise programmi juhi professor Tapani Ruutu poole. Professor Ruutu andis lootust, et ülekanne on võimalik, ning nõustus vajadusel siinseid arste ise juhendama.
2002. aasta märtsis toimus lõpuks viimane keemiaravi kuur, mis hävitas viimased kasvajarakud, ja pärast seda tuli kaks päeva edukat tüvirakusiirdamist. Merje isa oli veretüübi testist alates muutnud oma senist eluviisi: jättis suitsetamise maha, sõi tervislikult ja tegi hoolega sporti. Kaks nädalat enne siirdamispäeva oli isa Tartus tütre kõrval haiglas ootel. Kõik läks hästi. Merje organism võttis isa tüvirakud omaks ning veel sama aasta sügisel otsustas tüdruk minna Tallinnas õmbluskooli. Kuna haigused tikkusid tavapärasest sagedamini ligi, tuli ta sealt kuu möödudes siiski ära. Järgmisel aastal astus aga Tallinna meditsiinikooli ja õppis apteekriks: “Meditsiin on minu heaks nii palju teinud, et pean omalt poolt midagi vastu ka andma,” muigab Merje.

Teadmiseks

- Lümfoomia on esinemissageduselt viies vähktõbi Eestis.
- 70 protsenti lümfoomiahaigetest paraneb täielikult.
- 40–50 protsenti leukeemiahaigetest paraneb täielikult.
#ala3Doonorlusest
Inimesed, kes on valmis loovutama oma vereloome tüvirakke, võivad tulla Tartu Ülikooli kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinikusse ja lasta ennast tüpiseerida. Juhul kui kellelgi tekib vajadus selliste tüvirakkude järele, saab tulla kohale ja neid loovutada. Selles pole midagi ohtlikku, kuna vereloome taastub kiiresti.
Tüvirakkude kogumiseks kasutatakse separaatoreid, mis võtavad doonori verest tüvirakke ning saadavad ülejäänu veeni tagasi. Protsess kestab 3–4 tundi ning on seega lihtsalt ajamahukam kui tavaline veredoonorlus.
Seni on olnud võimalus otsida doonoreid Soome Punase Risti verekeskuse kaudu, mille andmepangas on tüvirakudoonoreid üle maailma.