Väike, aga oluline kilpnääre

Vaikselt toimetav kilpnääre on märkamatu seni, kuni hakkavad kimbutama probleemid. Haigusnähtude sekka võivad kuuluda paljudele igapäevaseks saanud väsimus ja meeleoluhäired.

Kilpnäärmehaigused võivad vallanduda igas vanuses. Teadaolev kilpnäärmehaiguste põhjus on joodivaegus. Joodi leidub tavaliselt põhjavees. Eesti põhjavesi sisaldab joodi üsna rahuldaval määral, erandiks on vaid Ida-Virumaa.

Kui inimene saab liiga vähe joodi, võib kilpnääre suureneda. Joodivajadus kasvab murdeeas ja raseduse ajal. Igapäevased joodiallikad on piimatooted, kanamunad, kala, rohelised taimed (spargel), merikapsas. Söögisoolast saadakse keskmiselt viiendik vajaminevast joodist.

Stress mõjutab kilpnääret
Kilpnääre on suurim sisesekretsiooninääre, mis asub kaelal hingetoru ja kõri ees ning külgedel. Nimetus tuleneb sellest, et ta paikneb kilpkõhre ees. Kilpnääre koosneb kahest sagarast ja neid ühendavast kitsusest, meenutades kujult liblikat.

Kilpnäärmel on väga rikas verevarustus. Näiteks ületalitluse korral võib kilpnääret läbida enam kui liiter verd minutis.

Kilpnäärmehormoonid on türoksiin (T4) ja trijoodtüroniin (T3). Need reguleerivad organismi kasvu, arengut ja ainevahetust, samuti erutusprotsesse. Nende töö on reguleeritud väga täpselt.

Kilpnääre teeb tihedat koostööd ajuripatsiga (hüpofüüs), mis toodab kilpnäärme talitlust stimuleerivat hormooni TSH. See reguleerib kilpnäärmehormoonide T4 ja T3 tootmist ja vabanemist.

Kui kilpnääre eritab mingil põhjusel verre liiga palju hormooni, siis ajuripats pidurdab seda ja kilpnäärmehormoonide tootmine väheneb, ja vastupidi.

Kilpnääre on tihedas seoses ka närvisüsteemiga. Stress ja ülepinge võivad mõjutada kilpnäärme tööd kuni talitlushäirete tekkimiseni. Samas võib närvilisus omakorda olla üks kilpnäärmehaiguse sümptomeid.

Sageli hirmu tekitav ja kaevatav nn tükitunne kurgus või poomistunne pole üldiselt kilpnäärmehaigusega seotud. Tihti on põhjuseks pinged ja stress. Kahtluse korral pea nõu arstiga.

1. Kilpnäärme ületalitlus ehk hüpertüreoos
See on tingitud kilpnäärmehormoonide üleküllusest organismis. Kuna ainevahetus intensiivistub, kiirenevad ka kõik sellega seotud protsessid.
Haigusnähud
Närvilisus, ärevushäired (paanika- ja nutuhood), südamepekslemine, higistamine, soe ja niiske nahk, kuumatalumatus, käte värisemine, väsimus, nõrkus. Söögiisu on suurenenud, aga seedetegevus on kiire ja kaal langeb. Alguses on isegi hea olla, sest energiat on palju. Hiljem võivad tekkida südamepuudulikkuse nähud.

Põhjused
· Sagedasim põhjus on Gravesi tõbi – autoimmuunne haigus, mis avaldub geneetilise eelsoodumusega inimestel viiruse, muu infektsiooni või psühhotrauma korral.
· Kilpnäärme-, ajuripatsi-, munandi-  või munasarjakasvajad, kilpnäärmepõletikud.
· Liigne kilpnäärmehormoonide tarbimine (kilpnäärme alatalitluse ravi korral) ning liigne joodi tarbimine.
· Kilpnäärmekoe sõlmelisus ehk struuma.

Diagnoosimine
Diagnoosimisel piisab kilpnäärmehormoonide määramisest vereseerumis. Ületalitluse korral on TSH tase langenud, kilpnäärme enda hormoonide T4 ja T3 kontsentratsioon aga kasvanud.
Ka joodi üledoseerimine võib põhjustada kilpnäärme ületalitluse nähte. Seoses Jaapani tuumajaama õnnetusega on apteegid joodipreparaatidest tühjaks ostetud.

Ravi
Kõige sagedasem on tablettravi türeostaatikumidega, mis blokeerivad keemiliselt kilpnäärmehormoonide sünteesi. Ravi kestab vähemalt pool kuni isegi mitu aastat. Haigus on visa taanduma ja võib ravis edu saavutamise järel tagasi tulla.
Radiojoodravi takistab kilpnäärmehormoonide vabanemist. Kapsliga suu kaudu manustatud radioaktiivne jood koguneb kilpnäärmesse ja kiiritus kõrvaldab ülemääraselt talitleva kilpnäärmekoe. Kiirguskoormus võrdub umbes kompuutertomograafia omaga.
Pärast ravi peab arvestama alatalitluse ehk vastupidise olukorra tekkimise võimalusega.

2. Kilpnäärme alatalitlus ehk hüpotüreoos
See on tingitud tingitud kilpnäärmehormoonide vähesusest või puudusest organismis. Ainevahetus aeglustub.
Haigusnähud
Nõrkus, loidus, väsimus, kõhukinnisus, kaalutõus, naha kuivus, juuste väljalangemine, käte, jalgade, näo tursed. Külmakartlikkus, südametöö aeglustumine.
Kuna paljud nendest sümptomitest on mittespetsiifilised, tuleks ikkagi pöörduda arsti poole!

Põhjused
· Kilpnäärme kirurgiline eemaldamine või radiojood-kiiritusravi.
· Ekstreemne joodivaegus (joodipuudus toidus ja vees).
· Hüpotüreoos võib olla ka kaasasündinud. Füüsiliste ja vaimsete arenguhäirete vältimiseks on vajalik kohene ravi.
· Harvem ajuripatsi puudulik talitlus, mille puhul ei toodeta kilpnääret stimuleerivat hormooni.
· Kõige sagedasem on krooniline autoimmuunne ehk Hashimoto türeoidiit.

Diagnoosimine
Diagnoosi aitab kinnitada kilpnäärmehormoonide analüüs. Alatalitluse korral on TSH tase tõusnud ja kilpnäärme enda hormoonide T4 ja T3 kontsentratsioon vähenenud.

Ravi
Alatalitlus on ravimiseks stabiilsem haigus: kui hormooniasendus on n-ö parajaks timmitud, siis seda ei pea pidevalt muutma. Kord aastas tehakse analüüs ja vaadatakse, kas tabletihulk on piisav. Tabletivajadus võib muutuda sõltuvalt kõrvalhaigustest või muudest teguritest.

Autoimmuunne kilpnäärmehaigus
Kilpnäärme autoimmuunne protsess võib häiruda mitmel moel. Organismi immuunsüsteem töötab välja kilpnäärmevastaseid antikehi, mis hävitavad kilpnäärme tervet kude. Autoimmuunne protsess kilpnäärmes võib viia nii hüper- kui ka hüpotüreoosini. See on pikaajaline protsess ja esialgu ei pruugi inimesel mingeid kaebusi esineda.
Diagnoosida saab haigust verest leitavate antikehade abil. Kui kilpnäärme töö on normis, siis inimene ravi ei vaja. Ravi on tarvis siis, kui kroonilise põletiku tagajärjel on tekkinud kilpnäärme üle- või alatalitlus.

Kommentaar
Ärevus mu seest ei kadunud
Lea (33)
Tegelikult tundsin, et tervisega on midagi nihu, juba siis, kui laps oli ühe-kaheaastane. Mul oli pidev äng, kogu aeg emotsionaalselt paha olla. Oli tunne, nagu KOHE hakkaks midagi juhtuma – paanika, higistamine, ärevus. Nagu enne tähtsat eksamit.

Perearst kuulas mind iga kord küll ilusti ära, kuid soovitas väikese lapse emana lihtsalt “juhe seinast” välja tõmmata ja puhata, leida aega iseendale. See oli ühele üksikemale tore soovitus: ainsad vabad hetked olid need, mil ma WCs käisin, duši all olin või magasin. Ka öine uni oli tollel ajal väga napp – öösiti tegin arvutis haltuurat (emapalka siis veel polnud), päeval olin lapse päralt. Ööund jagus kolmeks-neljaks aastaks keskmiselt neli tundi öö peale.

Õnneks suutsin ma emana end kuidagi kokku võtta. Lapsega kuri polnud ja tundeid tema peale välja ei elanud. Ometi see tüütu ÄREVUS mu seest ei kadunud, süda peksles nagu tallesaba.

Nõu sõbrannalt
Ühel heal päeval rääkisin oma murest sõbrannaga. Tema, kes aastaid kilpnäärmega hädas olnud, pani mulle “diagnoosi”: “Sul on sama haigus!” Ma siis naersin, et ohhoo, ongi see aeg käes, kus interneti vahendusel diagnoose saab.

See lugu pani mind siiski mõtlema. Otsustasin perearsti vahetada. Talle oma mure ära rääkinud, ütles ta, et mul on aastatega süvenenud depressioon. Siiski suunas ta mind edasi ka endokrinoloogile, sest depressiooni ja stressi ning kilpnäärmeprobleemide tundemärgid kipuvad olema üpris sarnased. Mult võeti vereproov, mis näitas, et mul on äge kilpnaarme ületalitus. Sealt ka minu kehv enesetunne.

Mulle kirjutati ravimid, mida võtsin alguses kuus tabletti päevas. Asi sai kiirelt kontrolli alla, kuid pärast väikest tabletivaba pausi tuli kõik kiiresti tagasi. Seejärel otsustati mulle teha radiojoodravi. Lühidalt tähendaks see seda, et tüliõunaks olnud kilpnääre “suretatakse” lihtsalt ära ja ma peaksin elu lõpuni tablette võtma, mis hormoonide töö enda peale võtaksid.

Teine arvamus
Ma polnud asjaga nõus. Uskusin, et on olemas muid variante. See tundus 27aastaselt liiga radikaalne otsus. Läksin teise endokrinoloogi juurde aru pärima.
Doktor Marju Past Eesti Diabeedikeskusest kuulas mu loo ära ja otsustas proovida teiste tablettidega. Oh imet, nendega sai mu mure murtud!

Pikk ja kurnav haigusejada pani mu olemisele muidugi “mõnusa” põntsu. Et ma emotsionaalselt kõige stabiilsem ja lahedam inimene polnud, ei suhelnud ma tol perioodil kuigi usinalt ka oma sõpradega. Pikapeale kadusid nad ära. Logisevad hormoonid ja üles-alla kõikuvad tujud panid nii mõnelegi asjale punkti.

Nüüdseks olen taas rööbastel. Käin Marju Pasti juures järelkontrollis, tablette ei võta. Tänu teise tohtri otsusele ka muude ravimitega proovida pääsesin radiojoodravist.

Haigus on visa taanduma
Maie Väli, endokrionoloog

Esialgsele tablettravile järgneb kiiresti heaoluperiood, aga haigus on visa taanduma. Kui ravi lõpetatakse liiga kiiresti, tuleb haigus tagasi umbes 50 protsendil juhtudest. Arvestades, et radiojoodravi annab enamasti lõplikult hea tulemuse, otsustaski Lead algul ravinud arst selle kasuks. Ilmselt rääkis dr Past selle haiguse ravi patsiendi jaoks põhjalikult lahti, rõhutades tablettravi vajalikkust pika aja jooksul. Sellest ka hea lõpptulemus.