Fotod: Krõõt Tarkmeel, Unsplash
Istusime 2016. aasta kevadel abikaasaga ultrahelikabineti ukse taga. Olime kannatamatud ja ärevil, tahtsime oma ilmaimet ekraanil näha. Enne meid väljus üks paar – naisel pisarad silmis, mehel pilk maas. Vaatasime abikaasaga teineteisele närviliselt otsa: kuidas meil läheb?

Läks hästi, läks veatult ja sügisel sündis meie poeg. Kuid kaks aastat hiljem sain minagi märgade silmadega ultraheli­kabinetist lahkuda.

Minu esimene rasedus möödus suuresti kompli­katsioonideta. Lisaks olime lapseootele jäänud hetkel, mil seda soovisime ja otsustasime. Nõnda elasimegi õndsalt naiivses teeme-lihtsalt-lapsi-mullis.