17 aastat pime olnud Aare Karu (65) ei unista enam nägijaks saamisest, sest, nagu ta ise ütleb, tühi lootus ei toida. Mees tänab õnne, et tema parimaks sõbraks on juhtkoer Pepi. Samas tunnistab Aare, et Eestis ahistatakse pimedaid igal sammul.

 37 aastat keevitajaametit pidanud mees kaotas nägemise pikkamööda. "Arvati, et kutsehaigus, sest keevitamine kuivatas silmanärve, aga ka Siberil oli kindlasti oma mõju," usub Aare, kes kuueaastaselt perega Siberisse küüditati. Üksteise järel kirjutati Karule välja aina tugevamaid prille ning hoolimata sellest, et silmaarsti kinnitusel ootas meest tulevikus ees pimedus, püüdis ta vapper olla. "Ma ei tahtnud seda uskuda, püüdsin venitades edasi lükata protsessi, mille lõppjärk oli teada," räägib ta. Murrang tuli ellu pärast seda, kui Aare auto alla jäi. "Nüüd aitab, pean midagi ette võtma," mõtles mees toona. Silmaarstid mehele mingit lootust ei andnud, kuid pimedusega ta leppida ei suutnud. "Ma ei suhelnud poolteist aastat mitte kellegagi," meenutab nägemise kaotanud mees, "elasin vaid koduseinte vahel."
Tagantjärele on Aare tänulik, et sai nägija olla, kuigi eluaegsetel pimedatel on orienteerumisvõime, haistmine ja kuulmine tunduvalt paremini arenenud. "Pimedana on mul siiski võime panna palju rohkem asju tähele kui varem," räägib mees, kes teab näiteks Toompea trepi astmete arvu - 24. Juhtkoerast elupäästjaÕnneliku juhusena sattus Aare kokku juhtkoerte treeneri Anu Lokkega. Viimast peab mees üheks kõige paremaks juhtkoerte kasvatajaks üldse. "Paar kuud toimus kokkuõpe, kuni jõululaupäevaks sain endale juhtkoera Pepi," räägib 13aastase labradori tõugu koera peremees. "Siis läks elu palju kergemaks ja lõbusamaks!" Üsna pea pensionile minevat juhtkoera peab Aare oma parimaks sõbraks. "Nägemise kadudes kadusid ka vanad sõbrad, sest kalal ega jahil ma enam käia ei saanud," ütleb ta kahjutundega ning lisab, et uusi sõpru tal tekkinud ei olegi. "Pepiga samaväärseid ilmselt ei tule ka - ta on mu parim sõber ja perekonnaliige," nendib aastakümneid tagasi lahutanud mees. Aarel on kaks poega, kuid lapsed suhtlevad isaga harva.
Hommikul lepitakse Pepiga päevase retke marsruut täpselt kokku. Koer teab kõiki radu ja vajalikke kohti. Aare peab vaid hoolt kandma õigete bussi- ja tramminumbrite eest, selles on abiks heatahtlikud inimesed. Fooritulede puhul kasutab pime kuulmist. "Tallinnas on fooridel viis-kuus erinevat helisignaali, mille järgi on selge, mis värvi tuli fooris põleb."
Kuna aga Pepi on üsna eakas, käib kokkuõpe tulevase juhtkoeraga. "Ehk aasta lõpuks saan endale juurde uue sõbra," nendib Aare lootusrikkalt. Pepile soovib mees leida toreda uue kodu. "Paar tahtjat on juba praegu, kuid mitte piisavalt head variandid," räägib ta, viidates kõrgele korterelamule. Aare loodab, et Pepi tulevane kodu on sõbraliku perekonna maatalus. Poodi ja panka ei lubataAare päevad mööduvad ennekõike lugedes ja linna mööda matkates. Pimedate Ühingus on pea 4000 helikirjas raamatut ning Aare lemmikuteks on kindlasti reisikirjeldused. "Ehk saab kunagi isegi reisida," ohkab mees lootusrikkalt. Rännukihk on temas juba poisikesest saati. Suviti saavad nägemispuudega inimesed paar korda Pimedate Ühingu korraldatavatel matkapäevadel käia. "Oleme käinud paljudes Eestimaa kohtades, aga ka Soomes ning Lätis," jutustab Aare. Ka igapäevased rännakud Tallinna kesklinnas on mehe jaoks matkaga samaväärsed. Hoolimata vastavast seadusest, on enamike avalike kohtade uksed juhtkoeraga pimeda jaoks siiski suletud. "Energiakohvik on ehk ainus istumiskoht, kus mul Pepiga käia lubatakse," loetleb mees kohti. "Pankadest on mind vaid Sampo Pangas inimesena koheldud." Suuremates toidupoodides on pea kõikjal probleeme, sest kui pimedat juhtkoeraga ka vahel sisse lubatakse, puudub teenindav personal, kes kaupade leidmisel abi osutaks. Negatiivseid kokkupuuteid üldkasutatavaid kohti külastades on aga nii palju, et neid kõiki üles loetleda Aare ei jõua. "Meenub Põlva Kaubanduskeskus, kuhu pärast matka juua ostma läksin ning turvamees ootamatult mul rinnust haaras ja välja viskas," meenutab pime mees. Tallinna ostukohtadest nimetab Aare teiste seas ka Stockmanni, kuhu teda uksest sissepoole kunagi lubatud pole. "Soomes ja Lätis on olnud suhtumine hoopis teine ning kui aus olla, siis neid riike külastades ei tekkinud ühtki taolist probleemi." Juba kümme aastat kehtinud seadusest, et pimeda inimese juhtkoerad tuleb igasse asutusse sisse lasta, ei ole paljud Aare sõnul siiani kuulnud.
Abivalmidust tänaval aga Aare sõnul aeg-ajalt siiski kohtab. "Mõni on liigagi abivalmis - eriti vene mammid, kes ei küsigi, kuhu suundun, vaid haaravad hooga kaasa, et kas või punase tulega üle tee talutada," räägib ta naerdes. Jalgsimatk EuroopasseKoduses majapidamises saab hakkaja mees loota vaid Pepile ning iseendale. "Kõik asjad peavad olema oma käe järgi ära pandud," viitab Aare sellele, et elu pimeduses on keeruline. Kaks korda kuus aitab kodustes askeldustes sotsiaalhoolekandest saadetud inimene. Suurema osa ajast peab mees aga ise hakkama saama söögi tegemise, koristamise ja pliidi kütmisega. "Süüa meeldib mulle väga teha, kuid hakkama saan vähesega," räägib Aare igapäevastest raskustest. "Panni pole ma kasutanud juba seitse aastat, sest ei näe sellel toitu keerata." Ka puude lõhkumine on nägemispuudega mehe jaoks vaevaline.
Oma suurimaks sooviks peab mees seda, et saaks Pepi asemele samaväärse sõbra ning kaaslase. Kui peaks juhtuma ime, tahab ta matkata jalgsi läbi Euroopa Brüsselisse. Ettevõtmise eesmärgiks on pälvida tähelepanu, lootes, et sellega tõuseb siinne teadlikkus ning väheneb ahistamine. "Tahaksin minna vabalt valitud poodi süüa ostma, ilma et mind saadaks kisa ja õiendamine!"