Helen elas Lootuse külas 2018. aasta novembri lõpust tänavu hilis­kevadeni. Kuigi tema rehabilitatsiooni­prog­ramm lõppes juba 2019. aasta septembris, otsustas ta sinna kogemus­nõustajana abiks jääda. “Selle tegevusega nagu maksin sealviibitud aja eest. Olen väga tänulik ja tahtsin tagasi anda...” Helen viibis Lootuse külas koos nelja-aastase tütrega.

Sõbrad koolist tähtsamad


Helen on pärit väikesest Harju­maa külast. “Olin aktiivne laps ja tegin iga­suguseid sigadusi, nagu ikka lapsed teevad... Üldiselt võib öelda, et olen hästi palju asju alustanud, aga lõpuni pole suurt midagi viinud,” vastab Helen, kui uurida tema lapsepõlve ja koolitee kohta. Naine läks pärast põhikooli lõppu Tallinnasse kutsekooli, kuid ta huvitus kõigest muust kui koolist. “Kuna ema oli pigem range ja hoidis kätt pulsil kõigel, mida tegin, siis otsisin võimalusi, kuidas talle mitte igast oma sammust aru anda. Hakkasin emale oma käikude kohta valetama ja eks sealt see allaminek algaski. Koolis ei käinud ma vahepeal üldse, lihtsalt ei viitsinud minna. Leidsin, et sõbrad on täht­samad. Kuna bussi­ühendus oli, nagu oli, siis sõitsin bussiga hommikul Tallinnasse ja õhtul tagasi. Ainult et kooli ma vahepeal ei jõudnud.”