Kadunud tütarde tagasitulek

Enamiku eestlaste meelest elavad Klarika ja Kirsti Kuusk igavesti Entel-Tentelimaal.

Õekeste Klarika ja Kirsti kuulsad kapsarullisoengud olid kõigi samaealiste piigade unelm ja nende kleidimoode kopeeriti väsimatult üle terve Eesti. Ja kes siis toona uskus, et piigade isa on muusikateadlane Priit Kuusk, ikka hoopis saatejuht Kalmer Tennosaar. Nad olid  ü ü r a t u l t  kuulsad lapstähed – sedamoodi väljenduda pole mingi liialdus.
Nii ei teadvustatagi vist ikka veel, et õekesed Kuused on kasvanud
suureks. Ikka kujutletakse neid ringi lippamas minikleidikestes – täpipealt nii, nagu neid 1970. aastate hüperpopi laste laulusaate tunnusnägusid mäletatakse.
Tänavune südasuvi annab võimaluse ajaratas õigeks keerata. Vähemalt neile, kes kohtavad Klarikat ja Kirstit nende kontsertidel mitmel pool Eestis, aga eeskätt Rapla kirikumuusikapäevadel juuli lõpus.

Põgenemine kuulsuse eest

Tasapisi on õekesed hakanud sünnimaad taasavastama. Või oleks õigem öelda vastupidi: Eesti hakkab kõrvu avama teistsugustele Klarikale ja Kirstile. Täiskasvanud naistele, hinnatud muusikutele, kelle repertuaaris on nüüd kaugelt midagi enamat kui kunagised “Kollane kleidike, lühike veidike”-tüüpi lastelaulud.
“Mul ei ole kunagi olnud eriti häid mälestusi oma kodumaast,” tunnistab Klarika Kuusk (42) ausalt. “Ma ei ole siiani tõsiselt mõelnud võimaluse peale jälle Eestisse elama asuda ja seda täiesti isiklikel põhjustel. Kui me Moskvasse muusikakooli õppima läksime, oli see mulle, küllap ka Kirstile, kohutav kergendus. Äkitselt olime kaks täiesti tavalist 15-16aastast tüdrukut, kellest keegi midagi ei teadnud, keda tänaval kogu aeg ära ei tuntud! See tundus vapustavalt tore – jalutada täiesti anonüümselt ääretult suures ja huvitavas linnas, kus kellelgi sinuga asja ei ole! Alles nüüd, juba küpses eas, olen aru saanud, kui suur see Entel-Tenteli-värk õigupoolest oli ja kui palju on see minu elu mõjutanud.”
Klarika puhul oli Entel-Tenteli totaalse mürgituse tagajärg, et ta püüdles Eestist nii kaugele kui vähegi võimalik. Nii kolis ta pärast Moskva konservatooriumi lõpetamist klaveri erialal 1988. aastal koos tollase abikaasa, Tshiili viiuldaja Oscar Lagosega Stockholmi ja sättis end seal põhjalikult ankrusse. Eesti suguseltsi suvised külastamised olid toona pigem möödapääsmatu kohustus, mitte sisemine vajadus.
Kirsti Kuusk (40) lõpetas Moskva konservatooriumi ja sellele järgnenud assistentuur-stazhuuri viiuldajana paar aastat hiljem. Rootsis elav Klarika pakkus õelegi võimalust end seal proovile panna. Eestis Kirstile eriti ahvatlevaid väljavaateid ei terendanud ja õega lähestikku elada olnuks tore.
Kirsti läbis edukalt konkursi Gävle sümfooniaorkestri 2. kontsertmeistri ametisse ja sai aastase töölepingu. “See ei olnud väga teadlik plaan, aga see määras siiski mu edasise elu,“ hindab Kirsti tagantjärele.
1994. aastal konkureeris ta edukalt Rootsi ühe mainekama, Helsingborgi sümfooniaorkestri kontsertmeistriks ning töötabki sellest ajast seal. Mängib mitmes kammerkoosseisus, suure orkestriga esineb vähemalt korra nädalas. Kirstile meeldib tema kodulinn, 115 000 elanikuga mereäärne Helsingborg, mis asub vaid 45 km kaugusel Kopenhaagenist. “Suurlinna võimalused on käeulatuses, mul on hea töökoht ja hea palk – olen oma eluga tõesti rahul,” ütleb Kirsti.

Kodu Rootsis

Klarika pole elanud vahepealsetel aastatel ainult Stockholmis, vaid mõnda aega ka Roomas ja Buenos Aireses, Argentiinas. “Need on kaks minu lemmiklinna, kuhu alati tagasi igatsen, aga kuna mu lapsed hakkasid käima Stockholmis rootsi koolis, oleme pidanud alati nende pärast siia tagasi pöörduma. Poistele on Stockholm kodulinn ja rootsi keel esimene keel. Oma päritolule vaatamata tunnevad nad end kõige rohkem ikka rootslastena ja sinna pole midagi parata, sest nad on ju siin üles kasvanud. Mina ise tunnen end täieliku kosmopoliidina ja olen püüdnud ka oma lapsi selles vaimus kasvatada. Vaatamata kõigele positiivsele hakkab mulle vahel vastu rootslaste provintslik endaga rahulolu. Ma räägin vabalt kuut keelt ja keelte õppimine on mul alati kergelt läinud, nii et kui teleri lahti teen, pole peaaegu kanaleid, kus ma midagi aru ei saaks – see on päris tore tunne!”
Klarika lapsed räägivad juba praegu nelja keelt. Vanem poeg kõneleb päris ilusasti eesti keelt, noorem kahjuks vähem. Stockholmi eestlastest suhtleb Klarika peamiselt oma pagulastest sugulaste ja muusikutega.
Kirsti lävis Helsingborgi kolides tihedamalt kohaliku kirikuõpetaja Heinar Erendiga, kes juhtis sealset eesti kogudust. Kuid et sinna olid koondunud pigem vanemad inimesed, moodustavad Kirsti põhilise tutvusringkonna kodulinnas siiski orkestrikolleegid. Kirsti pere on väike. Sinna kuuluvad vaid abikaasa David Zavalkovski ja üks tavaline triibuline kodukass. Davidiga tutvus Kirsti juba Moskvas õppides. Ka mees on õppinud viiuldajaks, kuid peab muusikaagentuuri ZavArte Classic, mis vahendab Ida-Euroopa muusikuid Skandinaaviasse ja vastupidi ning on olnud seotud ka mitme Eesti muusikaprojektiga.
“Ma ei ole ilmselt kaugeltki tüüpiline rootslane, kel elus eesmärgid korralikult järjestatud: hea haridus, töökoht, maja, auto, lapsed. Minu elu on eeskätt seotud minu tööga. Aga võib-olla tekivad kunagi ka muud soovid,” jätab Kirsti ukse uutele võimalustele paokile.
Paaril viimasel aastal on ta käinud Eestis sagedamini ning esinenud koos ERSO-ga. Viimane kontsert oli veebruaris, kui ta esitas Eri Klasi dirigendikepi all Straussi “Alpi sümfooniat”. “See oli fantastiline elamus! Olin sellesse sümfooniasse täiesti armunud,” kiidab Kirsti.
Eestisse tulles on tal alati eriline tunne, siin kohtab vanu tuttavaid ja orkestrante, keda Kirsti mäletab veel oma lapsepõlvest. Ka suhtumine muusikutesse on Eestis hoopis teine kui Rootsis, kus valitseb täielik võrdsus. Isegi siis, kui kellegi võimed on erapooletult võttes paremad. “Rootsis ei peeta heaks tooniks eriliselt välja paista,” nendib Kirsti, lisades, et tunneb end Eestis alati veidi hinnatuma ja erilisemana. Lõplikult Eestisse naasmas ta end siiski veel ei näe. Seni, kuni riik ei suuda kultuuri piisavalt väärtustada.

Klaverimänguõpetajast don Quijote

“Minu elus on mänginud väga suurt rolli juhus, üks sündmus on alati viinud teiseni ja ma pole ka mingil juhul raudne planeerija, pigem ühepäevaliblika ja elunautija tüüpi. Kui mul lapsi ja kohustusi poleks! Võin oma eluga siiani päris rahule jääda, sest olen saanud kogeda üsna palju sellist, mis mind tõepoolest huvitab. Olen palju reisinud ja palju huvitavaid inimesi kohanud,” mõtiskleb Klarika.
Muidugi kärbib elu unistuslikke hõllandusi märksa realistlikumaks ja nii on Klarikagi pidanud peitma kalevi alla mõne liiga lennuka mõtte. Näiteks selle, et tema lapsed ei lähe tavalisse kooli aega raiskama, vaid et ema võtab neile eraõpetaja või õpetab neid ise kodus. Ühest on tal siiski kahju: ta on vaid unistanud, et võtab lapsed aastaks koolist ja sõidab nendega kusagile troopilisele saarele, elab lihtsat ja looduslähedast elu kaugel tsivilisatsioonist. Kas või selleks, et anda lastele aimu teistsugusest võimalusest.
Klarika loeb oma põhitööks ja -kutsumuseks õpetada lastele klaverimängu. Sellega on ta tegelenud Moskva-ajast saadik, seega ligi 26 aastat. Ta on juba kolmas põlvkond õpetajate dünastiast. “Arvan, et õpetamine on meil perekonnaviga ja juba praegu näen, et ka vähemalt ühest minu pojast saab väga hea õpetaja. Mulle meeldib töötada lastega, eriti päris pisikestega. Klassikaline muusika ei ole ju mingi moeasi praegusel Britney Spearsi ajastul ja vahel tunnen end nagu don Quijote tuuleveskitega võitlemas. Päris lootusetu. Siiski – mida väiksem laps, seda rikkumatum loomus ja fantaasia. Temale saab veel midagi väärtuslikku eluks kaasa anda, enne kui kommerts ta päris üle võtab!”
Pidevalt kontserte andva pianistina ei ole Klarika end kunagi ette kujutanud. Vahel teisi kuulates ja telerist vaadates tuleb ette küll äratundmist: seda lugu võiksin ma ise paremini mängida!
Mõtetest tegudeni on pikk tee ning ainult pianistikarjäärile pühendumine oleks ääretult suur ohverdamine. Klarikal on Stockholmi Eesti Majas tihti esinemisi nii solisti kui klaverisaatjana, vahel annab ta ka soolokontserte, aga just nii palju, kui aega ja tahtmist jagub. Kirstiga koos musitseerivad nad samuti. Tüdrukud on ju koos mänginud peaaegu hällist saati ja nende muusikaline teineteisemõistmine on täiesti erilist laadi.
Kahjuks ei saa õekesed eriti tihti kokku. Kuigi elavad ühes riigis, on vahemaa nende kodulinnade vahel 600 kilomeetrit ja nii on peamiselt Klarika see, kes Kirsti juurest enne kontinendile siirdumist läbi põikab, kuna Helsingborg asub juba peaaegu “suurel mandril”. Suviti aga veedavad Klarika pojad kindlasti paar nädalat tädi pool mere ääres.

Tantsiv perekond

Klarika suurim hobi on tants. Ta on päris kaua ja professionaalsel tasemel tegelenud nii flamenko kui argentiina tangoga. Viimasel ajal on tantsinud palju salsat, seda küll rohkem spordi asemel. Klarika mõlemad pojad on õppinud Rootsi kuninglikus balletikoolis balletti. Vanem poeg Martin (18) täiendab end nüüd Moskva koreograafilises akadeemias. “Martin on kohutavalt õnnelik, oma sõnul õpib ta maailma parimas koolis maailma parima õpetaja juures. Tänu õppelaenule suutsime maksta suure õppemaksu – 15 000 dollarit aastas. Muidugi oli natuke kole last sinna lubada: internaadielu ja suur koormus, aga nähes, kuidas ta ise rahul on, kui distsiplineeritud ja töökas, leian nüüd, et see oli ainuõige lahendus. Noorem poeg Alexander (15) on just praegu balletikooli lõpetamas ja eks vaatame, kas ta jätkab oma suurema venna jälgedes või mõtleb midagi muud huvitavat välja!”
Kirstigi unistas väikese tüdrukuna, et hakkab baleriiniks. Ta käis tantsuringis ja viidi isegi Tallinna balletikooli katsetele. Ent selleks ajaks oli tüdruk õppinud juba paar aastat viiulit ja see edenes hästi. Balletis seevastu piigal nii häid eeldusi ei nähtud. “Nutsin mitu tundi garderoobis ning ei tahtnud sealt kuidagi ära minna,” meenutab ta 30 aastat hiljem.

Poolel teel koju

Õekeste suviste esinemiste algataja oli isa Priit, kes leidis, et oleks aeg ka kodumaal mõni kontsert anda. Tütred tulid mõttega kohe kaasa. Üks kontsert on pühendatud talvel raske haiguse järel lahkunud ema mälestusele.
Kuigi just Kirsti oli see, kes hakkas paari aasta eest ERSO kutsel sagedamini Eestis esinema, on ta seni jäänud rändlinnuks kahe riigi vahel. Klarikat seovad kodumaaga palju paiksemad, lausa pesapunumise plaanid. Muutus tema meelelaadis sündis paar aastat tagasi. “Ma ei oska seda seletada muuga, kui et inimene saavutab 40. eluaastat ületades teatud küpsuse: leiab iseenda ja oma juured uuesti üles. Paar aastat tagasi kusagil Hispaania rannas lesides ei oleks ma iialgi uskunud, et olen sama õnnelik Eestis puhates ja maal porgandipeenart rohides! Ma poleks iialgi uskunud, et mul lähevad liigutusest silmad märjaks, kui tantsupeol tulevad väljakule lasterühmad. Igatahes olen nüüd sellise tükiga hakkama saanud, et ostsin endale maamaja Eestimaa ühte mahajäetud nurka soode ja rabade keskele. Kõlab päris tammsaarelikult, kas pole?”
Seal, metsiku looduse rüpes loodab Klarika end suurlinnamelust tõeliselt välja puhata, aga ka pakkuda järeltulevatele põlvedele midagi erilist ja väärtuslikku. Ta tahab, et tema lapselastel, kus riigis nad ka kunagi ei sünniks-elaks, oleks eriline paik Eestis, kus nad saaks peos hoida oma tibupoega ja võtta peenralt oma käega päikesesooja maasikat. Need on liigutavalt lihtsad asjad, mis olid olemas tema lapsepõlves ja millest ta ei raatsi järeltulijaid ilma jätta.
Lihtsamad kodused asjad ootavad õekesi Eestis ees alati. Klarikale on isa varunud külmkappi kilode viisi maailma parimat kohupiima. Kirsti aga saab üle hulga aja isu täis viineri-, liha- ja porgandipirukatest. Neile ei leidu mujal maailmas väärilist vastet!