Alasti kaamera taga

Režissöör Elo Selirand (31) julgeb öelda, mida mõtleb, ja teha, mida tahab. Olla aus ja avatud. Vaadata iseenda peegelpilti ja seda ka teistele näidata.

Kui helistan ühel kesksuvisel õhtupoolikul telerežissöör Elo Selirannale (31), vastab ta mulle ühe hingetõmbega: “Tule reedel võtteplatsile, hommikul kella kuueks botaanikaaeda. Seal olen ma tõenäoliselt oma kõige ehedamas olekus. Kuri ja karjuv.” Just seal käivad suvise äratussaate “Värskelt õhus” võtted.
Elo Seliranna nime teavad vähesed, kuid tema töö viljad jõuavad paljudeni. Tema ongi see teleaju, kelle loodud saateid ETVs vaatame. Ja kui palju neid on! “Tähelaevas” elasime kaasa kultuuriinimeste hinge- ja loomeelule, “Kahvlis” nautisime Võrno ja Aarma intelligentseid sõnamänge, “Pühapäevitajal” lasime mõnusasti meelt lahutada, saate “Värskelt õhus” ajal pühkisime silmadest unerähma.
Kell on kuus hommikul. Elo kõnnib mõõdukal sammul mööda võtteplatsi, rätik õlgadel ja punased juuksed ümber pea lehvimas. “Kui automodellistid tulemata jätavad, siis räägid meile automudelitest. Ja ole valmis Pärnu Hansapäevadest kah rääkima,” viskab daam uudistama tulnud ajakirjanikule üle õla. “Kas teil juhtub seda otse-eetris tihti?” “Seni pole veel juhtunud, aga otse voodist on küll eetrisse sööstetud.”
Seitsmest on puudu kolm minutit. Režiipuldis põlevad kuue kaamera tuled, kahe nupu all on makid ja arvuti, helirežissöör paneb valmis fonogrammi. Telemajast loetakse sekundeid eetrini. “Teine kaamera valmis, teine kaamera!” Ekraanile jõuab teise kaamera pilt. “Kolmas kaamera valmis, kolmas kaamera!” Varahommikuse telepubliku silme ees vahelduvad sujuvas tempos muhedad kaadrid.
“Kuule, ma vaatan, et Jukul jookseb näol tume joon. Tehke talle kähku grimm!” Kümne sekundiga on ansambel Ursula solisti Juku nägu korras. Järgnevad pisikesed näpunäited saatejuhile: “Küsi talt, mis täna Tartus veel toimub.” Saatejuht viibki jutu sujuvalt Tartu sündmustele. Poolteist tundi on möödas ja mina kiidan aukartlikult režissööri. “Otse-eetri režissööri pulss on väidetavalt sama mis reaktiivlennuki piloodil,” vastab Elo kärmelt.
Ei pea end superemaks
Pool tundi hiljem istume juba telemaja kohvikus. “Elo, sul on kaks last (Kirke on viie- ja Oskar kolmeaastane) ja töö, mida sa armastad. Kuidas sa neid asju nii osavalt kokku sätid?”  “Ma ei ole tõesti mingi naisteajakirja kaanetüdruk,” naerab Elo vastu. “Ma arvan, et mul on perega lood jumalast halvasti. Ma teen ja armastan tõesti palju tööd. Ja olen ikka see lapsevanem, kes õhtul viimasena lasteaia uksest sisse lõõtsutab ja esimese vanemana lapsed kohale toob. Aga kui ma nendega koos olen, tundub mulle, et nad saavad must ikkagi aru. Loodan, et nad kasvavad arukaks, nii palju, kui neid aidata suudan.”
“Nii et sa ei pea end superemaks?” “Ma ei ole kunagi üldse arvanud, et minust saaks superema,” täpsustab Elo. “See, et minust on saanud mingisugune ema, on juba väga suur saavutus. Et mul on lapsed ja nad pole siiani ennast ära põletanud ega ära uppunud. See on kõva sõna ja minu osalus selles on suhteliselt tagasihoidlik. Selle asja teeb enamasti ära minu 88aastane vanaema Oomi.” Elo hakkab korraga itsitama: “Tead, ma panin Kirke ETV laulukoori. Tundus, et on õudselt lihtne, tulen telemajja ja nii kaua kui Kirke laulab, ajan oma asju. Nüüd on selgunud, et see laulukoor on ilge valu ja vaev. Ükskord pisteti mulle pihku mingi hunnik noote ja öeldi, et pean need kodus lapsele selgeks õpetama. Vaatasin neid noote nagu puujumal! Ei ole kaugel aeg, kui nad annavad mulle kätte vardad ja ütlevad, et lapsele on vaja mütsike kududa. Mis ma siis teen?” Neid halenaljakaid lugusid pillab Elo justkui käisest: “Mu teine õõvapäev oli siis, kui lasteaias oli üles pandud silt: “On käes sügis ja kõik pered võiksid tuua kaasa sügismoose, mis emad on ise keetnud!” Viimases hädas kuulutasin ETV intranetis: “Kellel on kodus moosi? Palun tuua mulle kodutehtud moosi!” Minu kodupidamine piirdub sellega, et püüan koristada, pesta ja triikida.” “Nii et moosi sa ei keeda?” “Ei keeda jah… Võib-olla ma ei hoolitse laste eest. Mäletan, kui lasteaias oli emadepäeva kontsert ja kõik lapsed pidid laulma “mina teen, mina teen, mina teen, ma emaga koos, ma emaga koos ma lähen sinna ja lallallaa” ning pidid siis ise otsa luuletama, mida nad koos emaga teevad. Ma vaatasin Kirkele otsa ja mul oli surmahirm, et mis ta siis nüüd ütleb. Emaga koos teen tööd või? Kujutasin ette, kuidas suren häbist! Aga Kirke hindas nähtavasti olukorra dramaatilisust, et kõik emad tahavad ju emadepäeval hinnatud olla, ning lõpetas laulu ilusti: “loomaaias käin ma”. Aitäh, Kirke! Kuigi loomaaias käisime viimati aasta tagasi.”
Režissöör on nagu lahingujuht
Norin pisut: “Nii et töö on sinu jaoks perest tähtsam?” Elo jääb mõttesse ja otsib sõnu: “Ma olen osa mingist pikast protsessist. Loodan, et minu lapsed hakkavad austama vanaema kodu ja restaureerima tema vokki. See on tähtis. Annab pidepunkti. Võib-olla teen ma asja, millel pole pidepunkti. Kõik kaob. Ma võin minna mingi saate nimel otsima elu. Siis käib see poolteist tundi eetris ära, seejärel on poolteist tundi kordus ja ongi läinud. Siis ongi tore, kui on asju, millest kinni pidada. Mulle meeldib teada, et kõik need inimesed on olemas.”
“Ja režissöörina oled õnnelik?” “See, et ma televisiooni tegema hakkasin, on puhas ime!” pahvatab Elo naerma. “Ma arvasin, et võib-olla saaksin ma ajakirjanikuks. Kooliajal üllitasin mingeid üllitisi kah. Arvasin, et tunnen jube hästi teatrit, ja treisin 15aastaselt arvustusi. Kusjuures kirjade rubriigis oleks täiesti õige olnud neid avaldada, kuid need ilmusid ausalt teatriarvustuste nime all. Aga oli 1990. aastate algus ja siis võisid kõik teha, mida tahtsid.”
Elo vaatab veel praegugi justkui hämminguga tagasi, et ta ülikooli telerezhissööri erialale sisse sai. “Esimeses voorus tuli kirjutada essee. Ja kõik kirjutasid “Reisile Sinuga” analüüsi! Umbes 140 tööd oli sel teemal! Ma kirjutasin ainsana banaalsuse ekvivalendist Eesti telepildis. Vilja Palm oli komisjonis ja laksatas mulle kohe: “Ja miks teie kirjutasite analüüsi saatest “Reisile Sinuga”?” Ma vaatasin teda kohkunult ja ütlesin: “Aga ma ei kirjutanud!” Tema küsis vastu: “Aa, aga millest te siis kirjutasite?” “Noh, see banaalsuse ekvivalent eesti telepildis.” Selle peale vastas Vilja Palm, et okei, rohkem küsimusi ei ole. Mina mõtlesin, et no nii, sisse ma ei saa. Aga see essee kuidagi vist ikka aitas.” Pinnin teda veel: “Mida üldse teeb telerežissöör?” “Minu jaoks on režissöör see, kes juhib,” vastab Elo hetkegi mõtlemata. “Ta on nagu 16. sajandi lahingujuht. Režissöör loob lahingustrateegia, kuidas vastane purustada. Siis ta karjub oma viiesajale rüütlile, et nii, vennad, nüüd teeme sedasi! Teie minge vasakult, teie paremalt! Jagab oma alluvatele käsud kätte ja läheb, lipp peos, esimesena lahingusse.”
Seni kogetud suurim häbi
Hea režissöör juhib sõdurid võiduka lõpuni ning pärast autasustatakse paremaid kindraleid ja marssaleid: “Võib-olla tema läheb siis ajalukku peakorraldajana.” Elo lisab: “Tead, lugesin kunagi Anu Välba, mu enda toreda kursuseõe intervjuud, kus ta ütles, et vahel on telerežissöör lihtsalt tehniline teostaja. Ma niimoodi solvusin, et mul hakkasid pisarad jooksma. Kui me oma maja sees juba ütleme, et režissöör on tehniline teostaja… Eks see sõltub ka režissööri isiksusest, mõni tõesti tahab olla üks liige meeskonnast, aga mul pole see natuuris.” “Kas sul endal pole tekkinud soovi istuda toolile ja rahvaga rääkida?” “Jah, siis, kui istun puldis ja mulle tundub, et saatejuhid on täielikud jahupead. Siis mul on küll tunne, et pange mulle mikrofon külge, ma lähen teen selle intervjuu ise ära. Aga see, kes istub seal toolis, peab olema särav isiksus ja hea välja nägema. Olgu ekraan diskrimineerimise koht,” sedastab ta. Elo tunnistab ausalt, et ega talle näidelda just väga ei meeldi: “Mängisin Pedas Minnat, nuga käes ja takused riided seljas, ning mul on meeles kuldsed sõnad, mis kursusevend ja režissöör Aivo Spitsonok ütles: “Vaata end nüüd selle kaevu peegeldusest ja mõtle, et oled vana naine, kes ei saa enam kunagi lapsi.” Küll ma nuputasin, kuidas seda ülesannet täita tuleks. Kuidas peaks see tunne mu näos, kehas ja hingeelus väljenduma.”
Õudus silmis, meenutab ta, kuidas mängis tõmblukku. “Kui mul on häbi või tunne, et olen midagi kokku keeranud, siis meenutan – ah, mis te jamate, ma olen seisnud Peda näitejuhtimise eksamil kõige ilusamate poiste ees tõmblukuna, retuusides, esitades tõmbluku sisemonoloogi. Vaat sellest häbist suuremat ma ei tea. Ma võiksin ka paljana läbi linna minna, sest seegi poleks võrreldav.” Uurin Elolt, mille poolest erineb telerežissööri töö filmirežissööri omast. Ta vastab pisut üllatavalt: “Ma olen nüüd aru saanud, mis on tele ja filmi vahe. Televisioonis võid endale valetada, et teed suurt kunsti, aga tegelikult sa ikkagi toodad ja selles pole midagi halba. Üks on nagu moes riided ning teine on nagu looming, millest ilmub 50 aasta pärast pilt ja öeldakse, et see oli epohhiloov kleit. Teised riided on ära kantud, minema visatud ja ära põletatud. Aga see on ka tore, sest jäädvustab inimesi sellel ajahetkel just nende vahenditega. Paremal juhul jääb sellest midagi järele, halvemal ei midagi.”
Edasi loe ajakirjast